Stéphane Clavel on Haapsalus elanud viis aastat. Ta tegutseb Haapsalus koos Eesti Prantsuse instituudiga, kuid ühtlasi on ta üks kohaliku frankofiilide ühingu eestvedaja, koordineerib innovatsioonikeskuse keelteakadeemia tööd ja annab sealsamas ka ise huvilistele prantsuse keele tunde. Enam ei tule sellel sümpaatsel ja soojal mehel enam tänaval tervitustest puudust tunda ja ka meie kohtumisel Müüriääre kohvikus kõlab mitmel korral tema suunas nii prantsuse kui eestikeelseid sõbralikke tervitushõikeid.

“Praeguseks, kui olen siin juba mõned aastad elanud, tunnen palju inimesi. Esimene mõte siia saabudes oli, et läänemaalased on külmad, aga nüüd kui ma juba inimesi paremini tean, olen leidnud endale siit häid sõpru. Läänemaal ei ole palju prantslasi, Haapsalus olen ma üksi, aga siin on palju frankofiile. Isegi kui need on ainult kolm sõna, mida minu emakeeles osatakse ja mulle hõigatakse, ikka nii tore!” rõõmustab Stéphane.

“Muidugi pean ütlema, et kui käin näiteks Lõuna-Eestis, siis tunnen selgelt, et seal võetakse minuga kuidagi lihtsamini kontakti. Vahel küsitakse isegi, et kuidas läheb,” muheleb Stéphane sõbraliku irooniaga. “Lõuna-Eesti inimesed on minu meelest teistsugused, pisut empaatilisemad. Ja võrreldes minu kodukülaga Prantsusmaal, kus elab 3000 inimest, on läänemaalased kindlasti individualistlikumad – minu krunt, minu maja, minu koer, minu pere. Prantsusmaa külas tunnetan enam solidaarsust.”

Enne oma eestlannast abikaasaga Haapsallu elama kolimist töötas Stéphane Prantsusmaal ning käis Eestis kuuajase intervalliga: kuu Prantsusmaal, kuu Eestis ja nõnda regulaarselt.

“Me ei tahtnud kolida kuskile maale metsa,“ räägib mees. “Tallinn on suur rohelust täis linn, aga see ei ole täna minu valik. Tartu pole mere ääres, Narvat ma ei tunne üldse, Pärnu on rohkem puhkuse ja pidutsemise linn. Naise vanemad elavad Haapsalus. Haapsalus on hea. Siin pole palju inimesi, on ilus kesklinn ja kuna linna peamine eesmärk on turism, siis see tähendab, et palju panustatakse asjade ilusaks tegemisele ja keskkonna korrashoiule. Ma arvan, et alati, kui linna üks eesmärke on turism, siis võidab sellest nii linn kui ka sealsed inimesed.”

“Haapsalus on kultuurikeskus, väga head raamatukogud, muuseumid ...” jätkab Stéphane loetelu. “Kultuur, kontserdid, filmid - nendega on hästi. See on väike linn ja kõik, mis vaja, on siin. Muidugi võib öelda, et Tallinnas on rohkem, aga Tallinn on kaugemal ja seal on kallim. Seal paljud ei tarbi kultuuri, kuna see on lihtsalt liiga kallis. Ja kui on veel peres lapsed... Kogesin sama probleemi ka Pariisis. Kuigi on palju kinosid, muuseume, siis ühel pariislasel on võimalik võib-olla maksimaalselt üks kord igas kuus endale külastust lubada.”

“Mulle meeldivad eestlased. Ma nüüd ütlen seda natuke irooniaga, aga kõik mehed on siin ärimehed.” Naerame ja Stéphane jätkab: “Levinud on arusaam, et müün turul kolm kartulit ja olengi ärimees valmis. Aga mina leian, et ilma naisteta poleks ka Eestit, kindlasti! Aga muidugi tunnen ma ka palju toredaid ja asjalikke mehi. Naised on Eestile väga-väga tähtsad. Enamik poode, administratiiv-valdkond, linnavalitsused, restoranid, postkontorid, sotsiaalvaldkond jne – igal pool on naiste ülekaal. Prantsusmaal on umbes pooleks mehi ja naisi nendel ametikohtadel, aga Eestis olen kogenud nagu sellist ideed, et kui ma olen mees, siis minu töö on tähtsam. Aga kõik tööd on ju tähtsad!”

Stéphane soliidselt vaikne, aga ometi nii prantslaslikult kirglik hääl on pisut valjenenud ja tunnen, kuidas ta räägib millestki, mis talle tõeliselt südamelähedane. “Mina näiteks olen õpetaja,” jätkab ta, “90% teistest õpetajatest mu ümber on naised ja kui ma ütlen mõnele mehele, et olen õpetaja, siis ta on hämmingus.”

“Kui ma kuulen, kuidas räägitakse, et keeleõpe on kallis ja ebaoluline, siis ei saa ma sellega kuidagi nõustuda. Minu meelest on eestlased keeltes väga tugevad, nad oskavad enamasti väga mitmeid keeli. Kui prantslased räägivad peamiselt ainult prantsuse keelt, inglased inglise keelt, sakslased saksa keelt ja võib-olla lisaks inglise keelt, siis ma tunnen kokku ainult viit-kuut eestlast, kes vaid kahte keelt oskavad.”

Väikese mõra laialt levinud arvamusse, et prantslased vaid ja ainult prantsuse keelt räägivad, lööb tõsiasi, et meie intervjuu Stéphane'iga toimub täies mahus eesti keeles. Ja inglise keeles ei tunne Stéphane end hoopis mitte kindlalt.

“Mulle tundub, et Eestis ei eraldata enam keeleõppeks riiklikult piisavalt vahendeid ja ressursse,” jätkab Stéphane murelikult. “Seda ei peeta heaks investeeringuks. Aga keeled on maailma avastamine, teiste kultuuride avastamine. Erinevate keelte oskus avab noortele maailma ja nii palju võimalusi.”

Kohtusin Stéphane'iga esimest korda, kui käisime innovatsioonikeskuses Innokas MTÜ Pagula tööd tutvustamas ja võimalike koostöökohtade üle arutlemas. Stéphane tundis kohe, et teema on ka temale südamelähedane ning tal on aega ja energiat, et MTÜ tegevustele kaasa aidata ning oma kogemusi jagada. Kõhklemata nõustus mees MTÜ vabatahtlikke aitama.

“Pariisis ja Prantsusmaal üldse on praegu sisserännanutega probleem, sest seal on neid miljoneid. Probleemid on nii võõramaalaste ja kohalike vahel kui ka võõramaalaste endi seas,” jõuab Stéphane jutt ka Müüriääre kohvikus praegu nii aktuaalsete rändekriisi puudutavate teemadeni. “Samas, kes on praeguseks üldse n-ö 100% puhas prantslane? Aastasadu on Prantsusmaale erinevate kultuuride esindajaid sisse rännanud ja nemad ongi kujundanud sellise Prantsusmaa nagu see on täna. Ja nii muutub ja areneb see ka edaspidi.”

“Muidugi on see võimalik, et pagulaste seas on ka halbade kavatsustega inimesi,” ütleb mees. “See, et on halbu inimesi, on normaalne, üldse inimeste hulgas ju. Aga tõmmata võrdusmärki sõjapõgenike ja terroristide vahel ei ole õige ega õiglane. Samamoodi nagu egiptlane ei võrdu alati moslem, ei võrdu ka eestlane automaatselt protestant. Vaid umbes 30% araabia keelt kõnelevatest inimestest on aktiivselt usukombeid järgivad moslemid. Ja moslemid on ka tumedanahalised, erinevates Aafrika riikides elavad inimesed.”

Mõtlen tagasi nii mitmetele ebameeldivatele juhtumitele, mida olen viimastel nädalatel pidanud Eesti meedia vahendusel lugema, kust jääb paratamatult mulje, et osade inimeste hirmud võõra ja tundmatu suhtes on rändekriisi sündmuste valguses tugevalt üle piiri läinud ning juba paranoilisena näiva sallimatuseni triivinud. Ikka ja uuesti on minu jaoks õhus küsimused, kuidas mõista mõistmatuid, kuidas arutleda nendega, kes sellele esmapilgul avatud ei ole, kuidas leevendada hirme neil, kelle jaoks hirm ja sallimatus parim kaitse tundub?

“Minu kogemus ütleb, et sisserännanute puhul võib probleemiks osutuda suurem grupp,” arutleb Stéphane. “Kui on kuus prantslast, kuus eestlast, kuus süürlast, siis ma ei näe probleemi. Moslemid või mitte. Süüria, Türgi, Liibanon, Egiptus, Liibüa. Ma arvan, et Eesti suudab sealt riikidest tulevate sõjapõgenikega toime tulla. Kui Eestisse tuleb 500 inimest, siis tõenäoline on, et nendest võib-olla viis on ekstremistid ühel või teisel viisil. Aga sellega on võimalik hakkama saada. Samuti olen ma seisukohal, et 100% integratsioon on võimatu ja ka ebavajalik. Integratsioon peab traditsioone respekteerima. See on sama, kui eestlased tuleksid Prantsusmaale ja seal neid sunnitaks kõik kodune unustama ja alluma vaid prantslaste kultuurile ja tavadele. Siis hakkab ju kindlasti ikkagi salaja oma traditsioonide jätkamine. Mina ka iga päev õpin, iga päev mu nägemus muutub. On vaja mõelda ja kohaneda, võtta aega, reflekteerida.”

Kuigi Stéphane ise ei ole kuidagi otseselt diskrimineerivat käitumist kogenud, toob ta välja, et tema lapsel oli küll koolis vahepeal keeruline periood. “Minu laps on pool prantslane ja pool eestlane. Ta on koolis pidanud kogema mitmeid inetuid kommentaare. Kuigi ta on heledapäine, siis sellegipoolest tuuakse kuidagi eraldi välja see fakt, et ta prantslane on. Aga mina lähtun siin suuresti ikkagi seisukohast, et kui sul on probleem, on tõenäoliselt ka sinu lapsel probleeme. Kui sul probleemi pole, pole ka temal probleeme. Probleem tekib vaid kitsa silmaringi ja sallimatute inimeste seas. See on nii nagu Lääne Elu kommentaariumiga – palju negatiivsed ja vähe positiivset. Selleks ei ole aega, aega leitakse vaid negatiivse väljendamise jaoks,” nendib mees paratamatut.

“Kas ma tunnen Prantsusmaa suhtes mingisugust nostalgiat või igatsust?” kordab Stéphane aeglaselt enda jaoks üle mu esitatud küsimust. “Ma ei tea ... ei. Mulle meeldib siin,” kõlab pisut mõtlemisaega nõudnud, aga selle võrra veelgi veendunum vastus. “Muidugi on vahepeal raske, aga elu võib raske olla iga pool. Siin on mul töö, aga sellega pole palju tööd, kui sa aru saad, mis ma mõtlen,” naerab Stéphane. “Ma teen ja korraldan asju ja see meeldib mulle. Raha ei ole kõige peamine. Mõtlemine stiilis mu-naabril-on-suurem-auto-ja-maja-kui-mul jne on frustreeriv. Normaalne on rohkem tahta, aga elu Haapsalus on tegelikult väga hea elu ja seda tuleb osata meeles pidada.”

Ma ei saaks olla pärast oma kolme kuud siin elatud aega Stéphanega rohkem nõus – elu Haapsalus on hea. Ja samuti olen ma veendunud, et igaühel on võimalus teha omalt poolt kõik, et elu siin ei oleks hea ainult nendel, kes linnas juba aastakümneid elanud vaid ka neil, kes ühel või teisel põhjusel oma tee mõnest teisest Eesti nurgast, Euroopa sopikesest või maailma avarusest siia leiavad või on sõja tõttu sunnitud uueks kodukohaks just Haapsalu valima. Hea on ju tulla kogukonda, mille liikmed ei hoia oma silmi saladuslikult maas, vaid julgevad rõõmsalt välja öelda, kui möödujal on seljas kena sügisene mantel, kuuse all advendiküünalt süüdates teisele toetavalt õlale patsutada ja soojalt tervitada, kui keegi kaunil suvisel päeval promenaadil vastu jalutab.