Hasso Krull võttis kokku põnevamad loomislood


Hasso Krull võttis kokku põnevamad loomislood
Foto: Carolina Pihelgas.

Hasso Krull on oma otsingute teekonnal jõudnud meie mütoloogia sügavamate juurteni – uues raamatus
“Jumalanna pesa” (LR nr 19–20/2012) mõtiskleb ta soomeugri loomeloo linnu- ja naisalge üle.

Kui vaatad tänase eestlase ilmapilti, müütilist ja religioosset mõtlemist, milliseid aluskihte sa seal näed? Kui palju on meis alles me vanade lugude/laulude kihistust?

“Tänaseks eestlaseks” võib nimetada inimest, kelles on kehastunud kõik need ootused, lootused ja ihad, mis Eestis elanud inimesi XX sajandi algul painasid.

Oleme kõige tüüpilisemad eurooplased. Kakssada aastat tagasi oli aga kõik teisiti. Siin elas üks hoopis teine rahvas, kellel oli oma mütoloogia ja kosmoloogia, oma rituaalid ja kombestik, oma kogukondlik elukorraldus. Eestlastest polnud nad midagi kuulnud, aga traditsioonid ulatusid mäletamatutesse aegadesse, müütilisse enneminevikku. Nad kõnelesid eri dialekte, millest paljud sarnanesid tänapäeva eesti keelega.

Konks on selles, et need inimesed olid meie esivanemad, vanavanavanemate vanavanavanemad.

Just esivanematelt saadud keele kaudu olemegi pärinud midagi väga olulist ka nende kosmoloogiast. Keel on nagu andmebaas, kus pidevalt midagi muudetakse, kuid alles jäävad muutuste jäljed ja midagi varasemast pildist.

Tänapäeva eestlastele on ikka omane vanemat tüüpi, nii-öelda muistne religioossus, mis näeb numinoosset (meeltega tajumatut – toim) maailma dünaamilise ja muutlikuna, tohutu suhetevõrguna, kus kõik on kõigega natuke seotud.

Seepärast ei saa eestlaselt tavaliselt selget vastust küsimusele, kas jumal on olemas või mitte. Sellele vastamine jääb inimliku otsustuse piiridest väljapoole. Tõde ei saa kuuluda ühelegi usutunnistusele, kirikule ega kogukonnale, tõde on meist mõõtmatult suurem.

Mulle tundub, et keel ongi uks selle muistse maailmataju juurde. Moodsale eestlasele on pärimuskultuur algselt võõras, aga on vaja vaid väikest tõuget, ning juba hakkavadki vanad laulud ja lood tasapisi avanema.

Vana laul tähendab midagi, vana lugu viib kuhugi. See ongi kõige selgem tõend, et esivanemate maailm elab meis ikka edasi, lihtsalt õhukese ekraani taga. Eestlased on üks Euroopa religioossemaid rahvaid, meil on alles midagi muistsest tunnetusest. Igatahes oleme religioossemad kui näiteks itaallased või kreeklased, kes küll peaksid olema antiigi pärijad.

Kuidas see jumalannateema ja loomemüütide jada sind painama hakkas, kuidas sa leidsid selle juurde tee?

Tõtt-öelda see mind ei painagi. Tajun neid asju pigem õnnistusena, pained on mujal. Aga loomislood huvitasid mind juba lapsena. Ma ei saanud neist aru, see korraga ärritas ja tõmbas ligi. Vahepeal tegelesin innukalt kirjandusteooria ja filosoofiaga, kõik müütilised ained jäid kõrvale – võtsin need lihtsalt sulgudesse, toetudes eelarvamusele, et arhailine mõtteviis on pöördumatult minevikku vajunud.

Siis aga hakkasin aru saama, et asi pole päriselt nõnda. Tänapäeva popkultuur on arhailisi kujutelmi täis, mõned endised kultuurtaimed vohavad nüüd lausa umbrohuna. Lugesin Jaan Unduski raamatut “Maagiline müstiline keel”, see ühtaegu vaimustas ja masendas.

Undusk oli müütilise aine kirjandusteooriasse tagasi toonud, ehitades sellele oma ainulaadse keelekäsitluse. Ometi jääb raamatust mulje, et ta vanu loomislugusid hästi ei tunne, viitab ainult Vanale Testamendile ja piiblitõlgendustele. Loomislugu on aga universaalne müüt, millel on lugematuid variatsioone!

Tekkis mõte kirjutada midagi, mis oleks ühtaegu muistne eepos ja ulmekirjandus. Kogusin loomislugusid ja veeuputusemüüte. Kirjutasin mitu aastat luuleteksti “Meeter ja Demeeter”. Lähtekohaks hüpotees: mis juhtub siis, kui kujutleda loojat naissoolisena, mitte üksildase vanamehena?

Varsti sain aru, et see mõte on väga vana, võib-olla üks ürgsemaid kosmoloogilisi ideid. Tulin läänemeresoome loomislugude juurde ja taipasin äkki, et meil on alles loomislugu, kus universumi loob linnukujuline jumalanna. Lõpuks ei jäänudki muud üle, pidin kirjutama veel ühe raamatu, mis keskendub sellele müüdile ja vaatleb tema seoseid mütoloogiatega.

Eri maailmajagudes on palju sarnaseid müüte, nad moodustavad korduvaid mustreid, mida on järjest lihtsam ära tunda, kui uuritava aine hulk kasvab. Nii saigi valmis “Jumalanna pesa”. Aga mina ei leidnud seda pärimust, see pärimus leidis minu.

Milline on kõige eriskummalisem loomislugu, mis sa leidnud/kuulnud oled?

Loe veel

Loomislugu on alati eriskummaline. Ta on uskumatu ja eriskummalise loo prototüüp, sedavõrd pöörane, et see ei olegi enam põnev – põnevuslävi on kõrgelt ületatud.

Peale selle on loomislugu alati tõestisündinud lugu – seda tõendab ilmselge tõsiasi, et meie maailm, meie universum on olemas (tavaliselt keegi selles kahelda ei taha). Kõige huvitavamad on lood, kus midagi luuakse kogemata või nalja pärast.

Kõige eriskummalisem on võib-olla lugu, et alguses polnud muud kui üks pisike junn, mis siis igavese jumakaga laiali lendas. Ehk olete kuulnud? Praegu nimetatakse seda lugu Suure Paugu teooriaks. Muidugi on sellest loost hulk muid, varasemaid versioone.

Koraani kõige vanemas suuras luuakse maailm hüübinud vere tükikesest, see on siiski tahtlik akt, mitte iseenesest vallanduv loomine. Mulle meeldib väga Võrumaa lugu, kus universum tekib kogemata, sest Vanaisa ääsilt lendab sädemeid.

Mis raamatuid sa praegu loed? Mida peaks üle või uuesti lugema, et me eneses enam selgust saaksime?

Lugesin hiljuti setu eepost “Peko”. See on palju tihedam ja poeetilisem kui “Kalevipoeg”. Anne Vabarna orienteerus setu laulutraditsioonis täiesti vabalt, improviseeris nii puhtalt, et džässis olnuks ta Miles Davis.Ta polnud oma elus ühtegi raamatut lugenud.

“Pekot” kannab selline müütiline ajakäsitus, mida Mircea Eliade nimetas kosmiliseks kristluseks. Kogu eepose tegevus toimub ennemuistsel ajal, kui Jee­sus veel maa peal käis. Kui Peko pärast sõjakäiku oma koopas surmaunne suigub, puhkeb Jee­sus nutma, sest nüüd on käes ka tema ristilöömise aeg. Kosmilises kristluses väärtustatakse just ristilöömise eelset aega.

Ma ei tea, kas lugemine on parim viis eneses selgust saada, selleks sobivad muud harjutused, omaette vaikselt istumine, hingamine, kuulatamine jne. Aga kui natuke selgust käes, siis võib lugeda küll. Kas või eilset ajalehte võib üle lugeda.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare