HEAD INIMESED POLE ILMAST OTSAS: Külarahvas ehitas kokkukukkuvas osmikus elanud naisele maja
„Me ainult ei tantsi ega laula siin, paneme ikka päriselt ka käed külge, kui vaja!“
Järveres oma aktiivsuse poolest laialt tuntud Valli Lukin oli see, kes asjad veerema pani, kui samas külas elav Helgi hätta sattus — pärast mehe surma ei tulnud ta üha enam laguneva taluga toime ja maja seisukord oli muutunud väga viletsaks.
Katusele oli juba mõne aja eest tõmmatud suur koormakate, et vett otse tuppa ei sajaks. „Esialgu mõtlesime, et teeme talgud ja paneme katusele uue katte,“ rääkis Lukin. „Kui hakkasime lähemalt maja ja katust vaatama, oli selge, et sellest ei piisa.“
Tegelikult oli asi juba nii hull, et maja peeti elamiseks liiga ohtlikuks.
Oma tuba ja luba hindav Helgi aga ei kujutanud ettegi, et peaks oma aiamaa ja kasside juurest kolima sotsiaalpinnale. Tõtt-öelda tulid tal pähe üsna sünged mõtted.
Aktiivne Valli arvas, et inimesel pole vaja endale hakata otsa peale tegema, sest lahendus on olemas: hankida soojak ja teha sellest Helgile uus elamine.
Valli suutis leida mõttele toetust — Helgi maja juurde kuulus väike metsatukk, kust sai pisut raha, ka vald tuli appi ja osa rahast õnnestus koguda annetustena.
„Kui mõte juba liikus, hakkas pilgu alla jääma ka soojakuid, sobiva leidsime Tallinnast, ka transpordi saime sealt,“ rääkis Valli Lukin. „Halasime ja anusime, vaatasime, kust hinnaalandust saaks, sest raha oli ju nii hirmus vähe. Õnneks tekkis võimalus, et soojaku toonud ettevõte sai tagasi minnes Tartust tellimuse ja nii pidime maksma vaid ühe otsa eest. Sellest oli kohe väga suur abi.“
Muidugi selgus, et päris nii lihtne asi siiski pole, et pane aga vaip maha, säti voodi paika ja koli inimene sisse — elamu vajas soojustust ja küttekeha. Üks sees elatud talv näitas, et majake sai hea ning soe.
„Nüüd tahame talle uksele varju peale saada ja uut väljakäiku on ka vaja. Kaev on ka väljas, sinna pani mu abikaasa elektripumba,“ selgitas Valli.
Soojak ise koosneb kööginurgast, soemüüriga pliidist ning eluruumist. Helgi ütleb, et talle sellest piisab. „Mina olen väga rahul, ruumi on minu jaoks üleliiagi,“ arvas ta.
Mõtlemine ajale, mil ta eemalseisvas räämas majakeses süngeid mõtteid haudus, teeb Helgi siiani kurvaks.
Kui soojak kolimiseks valmis sai, ei jätnud Valli veel järgi ning jätkas tegutsemist selle nimel, et uude majja saaks külmiku ja teleri ning õue aiatooli. Vanast majast midagi uude elamisse kaasa tuua polnud, aga abistamist polnud mõtet poole pealt sinnapaika jätta.
Kõik inimesed pole sündinud ühtmoodi ettevõtlikena, kuid on neid, kes saavad väga hästi toime, kui natuke aidata järge hoida.
Valli meelest on ütlemata tore, et kogukonnal oli võimalik oma inimest aidata ning õigel hetkel käsi ulatada — praeguseks on vana elamu ühest osast juba sisse langenud.
„Kui remontima hakata, siis siit peale vundamendi muud järgi ei jääks,“ arvas Eiki Nestor, kes aasta küla komisjoniga külarahvaga kohtus.
Kui komisjon Helgi juurest läbi astus, lõhkus ta parasjagu kiilu ja kirvega küttepuid. Peenrad olid tehtud ning lilled potti istutatud. Külaliste vastu polnud tal midagi ning Helgi näitas uhkusega oma elamist.
„Kas sa tead ka, kes see tähtis mees sulle nüüd külla tuli,“ uuriti kõrvalt, kui Eiki Nestor õuel jalutas ning seal üht pikutavat kassi silitas.
Helgi ei teadnud, rõõmustas aga uue tutvuse üle. Ajakirjanik ei ehmatanud teda samuti, palus lihtsalt edasi öelda, et on väga-väga õnnelik ja tänulik kõigile abistajatele Valliga eesotsas.
„Meil endal on ka hea meel,“ ütles Valli Lukin. „Inimene saab ikka oma kodus edasi elada ja seda korras hoida.“
