Head nigulapäeva!

Talvine nigulapäev on üks vana kalendri aegadest säilinud pühadest, mida on tähistanud õigeusklikud Ida- ja Kagu-Eesti äärealadel, kus seda peeti talve alguseks.

Rahvakalendris on see püha olnud 19. sajandi lõpul üpris tundmatu, kirjutab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. Eeskätt on teatud seda kui ilmade külmenemise tähist ja mäletatud vanasõna, et Siim (simunapäev, 28. oktoober) tegi sillad, Nigul needib need kinni.

Saarlased on ütelnud, et nigulapäeva öö on aasta pikim. Siis pidavat kotkas puu otsast alla kukkuma, sest ta küüned väsivat oksast kinni hoides ära.

Nagu muudegi õigeusupühade ajal oli keskne ristikäik. Vanade kirjalike allikate järgi on seda päeva peetud 18. sajandil karjapühaks ja seostatud püha Nikolausega.

Nigulapäeval on palju sarnast vanade mardipäeva kommetega ja viljakusriitustega. Nigulapäeval tõi püha Nikolaus, mitmel pool Euroopas aga hoopis püha Martin või mardivana headele lastele pähkleid ja kooke ning andis halbadele lastele vitsa.

Nigulapäeva on püha Nikolausega seotud, kuid Eestis kindlad seosed ja teated selle kohta puuduvad. Küll on aga püha Nikolai õigeusu aladel ja sellega kokkupuutunud rahvail tähtsamaid pühakuid, kellele on pühendatud arvukad kirikud. Püha Nikolaus on väga oluline ka Euroopa ja Põhja-Ameerika pärimuses. Temast kujunes Ameerikas Santa Claus ehk meilegi tuntud punakuueline jõuluvana.

Püha Nikolaus

6. detsembril 342. aastal surnud Väike-Aasia (praeguse Türgi) Myra piiskop, kelle haualt, palverännakute paigast, toodi imepärast raviõli, mürri või mannat. Selle 4. sajandil elanud pühamehe kirjutas fiktiivse elulooga viis sajandit hiljem tuntuks Metodius. Pühakunime sai ta näljaajal, lubades, et laevadelt leitakse palju vilja. Tõesti leiti last, millest jätkus kaheks aastaks. Tõeliselt tuntuks sai ta aga 10. sajandil, Nikolause säilmed toodi pärast islamiusuliste vallutusi Myrast Kreekasse Barisse, talle ehitati sinna nimekirik. Tema matusepaigast Baris leiti korduvalt mannat ja mürri, mistõttu see oli populaarne palverännakute paik.

Muu hulgas oli ta laste patroon paljudes katoliiklikes maades ja tõi 6. detsembri ööl neile kingitusi. Teda peetakse ka mitmete elualade kaitsjaks. Ta on laste ja noorte tütarlaste, meremeeste, apteekrite, parfümeeria ja muude valdkondade patroon. Samuti on ta Venemaa patroon. Venemaal kujunes Nikolaus (Nikolai) lihtrahva seas kõikvõimsaks aitajaks ja pooljumalaks. Ka näiteks handid ja nganassaani šamaanid on veel 20. sajandi lõpul pöördunud "Vene jumal Mikola" poole.

Nikolausega on seotud palju imesid ja legende. Legendi järgi olevat kõrtsmik tapnud ja soolanud sisse kolm väikest poissi, et neist pirukaid valmistada. Püha Nikolaus äratanud nad ellu. Samuti visanud ta vaesele aknast kolm kotti kulda tütarde kaasavaraks ja päästnud tütarlapsed niiviisi prostituudiks müümisest.

Number kolm on Nikolause legendides väga sage: olgu siis tegemist kolme tegelasega või muu seigaga. Päästetute hulka kuuluvad veel kolm ebaõiglaselt surmamõistetut, kolm meremeest jt.

Inglismaal on talle pühendatud 400 kirikut, Nikolausele pühendatud kirikute hulgast on Eestis tuntuim Tallinna Niguliste kirik.

Rahvapärimuses on ta tüse, piibuga punakuueline lastekaitsja. Sellisena on teda kujutatud üsna üldiselt Euroopa ja Ameerika kultuuriruumis.

Kõige kuulsamaks on ta aga saanud kui lastele kingituste tooja. Hollandis tõi ta kinke 6. detsembril. Koloniaalaegadel oli tavaks panna püha Nikolause jaoks välja puukingasid, kuhu ta tõi õhtul kinke. Püha Nikolause riietuseks oli alguses mitraga piiskopirüü ja teda saatis neegrist teenija Must Peeter. Ameerikasse jõudis pärimus temast koos Madalmaadelt pärit ümberasujatega ja seal omandas Püha Nikolaus ühtaegu heade premeerija ja halbade karistaja jooned.