Heinz, ütle seda ka!
Maaleht meenutas laulva revolutsiooni koloriitseima kuju Heinz Valguga paari aastakümne taguseid sündmusi Lasnamäe all ja kaugemalgi.
***
HEINZ VALK, te olete enamikul meist meeles tänu ühele lausele: "Ükskord me võidame niikuinii!" Kus te seda esimest korda välja hõikasite ning kas see oli läbimõeldud lause või tuli pigem spontaanselt?
Spontaanselt selliseid asju ei juhtu. Kui ma selle suure rahvahulga ees üritusel "Eestimaa laul" 11. septembril 1988 välja paiskasin, oli meie vabadusliikumine Ida-Euroopas saavutanud juba sellise mõõtme, et näis - sellest kujuneb mitte ainult mõnede alistatud rahvaste vabanemisprotsess, vaid see omandab mingi suurema, maailmaajaloolise tähenduse.
Kõike, mida me neil ajul tegime ja ütlesime, võtsime vastu pigem n-ö vaistlikult. Mitte mingite teadaolevate andmete põhjaliku analüüsi teel. Kõik märgid näitasid, et punane võim polnud enam võimeline tollele hiigelprotsessile kätt ette panema. Ning et see protsess võib võtta küll rohkem aega, kui me loodame, aga ühel hetkel lõpeb ikkagi meie võiduga.
Ent esimest korda läks see lause käiku hoopis väiksemate ambitsioonidega. 1988. aasta suvel esitati mind kultuuriministri kandidaadiks. See oli Nõukogude Eestis esimene kord, kui ministrikandidaadiks võeti kedagi väljastpoolt komparteid ning selle soove ja valikuid. Ma läksin selle mänguga kaasa lihtsalt kui esimese niisuguse demokraatliku käiguga Eesti arengus, kuigi samas teadsin, et mind sellele ametipostile ei valita.
Minu vastaskandidaat oli Jaak Kaarma, kes oli juba tuntud tegija struktuurides, aga siiski anti valimisele demokraatlik kest - meid mõlemaid kutsuti ülemnõukogu presiidiumi, kus istus koos väga auväärne valijameeste kogu ja meile anti võimalus esitada oma programm. Mida me ka tegime.
Minu kava erines tükk maad Kaarma omast ning lähtus juba uue Eesti demokraatlike mõtete ja soovide võimalustest. See sai kõvasti kiita.
Kuna aga tol ajal, 1988. aasta juulis, oli Eestis kõik veel hirmus habras, siis kiidusõnade kõrval kumas läbi ka vaistlikult kinni püütud tõde, et sa võisid siin küll toredat juttu rääkida, aga sellesse ametisse sa ikka ei kõlba.
Ma ütlesin seda ka avameelselt välja. "Ma tean, et ma täna kaotan. Kaotavad praegu kõik meie uuendusmeelsed liikumised, kuid ükskord tuleb aeg, kus me võidame niikuinii. Ükskord moodustame võimustruktuurid, mis lähtuvad juba puhtal kujul Eestis tekkinud olukorrast, rahvaliikumise soovidest ja nõuetest."
Mil moel see mõte lauluväljakul meelde tuli?
Kui ma oma kõne teksti kirjutasin. Tegin seda muide paar nädalat, kuna mulle anti kohustus esimesena rääkida. See ehmatas mind koledasti ära.
Esinemishirm tuli peale?
Ei. Ma olin Eestis juba varem piisavalt palju igasugustes paikades esinenud, loomeliitude pleenumil, televisioonis, raadios... Kuid see oli midagi muud kui nüüd, tohutul väljakul sadade tuhandete ees esineda. Kui minu kõne olnuks vilets ning rahvas poleks seda tuliselt vastu võtnud, vajutanuks see märgi ka edasisele suhtumisele.
Seetõttu ma valmistusin selleks ääretult hoolikalt. Iga päev kirjutasin mitmeid ja mitmeid uusi variante. Kui mu kõne oli enam-vähem valmis, mõtlesin, et peaksin lõpetama mingi sellise lausega, mis paneks kogu rahvahulga tõeliselt kihama. Teadsin, et inimesi vaevas hirmsasti see punalipp Pika Hermanni tornis. Nii hõiskasingi kõne lõpus, et ükskord heiskame ka torni sinimustvalge lipu.
Aimasin, et see läheb kindlasti rahvale peale ja võetakse vaimustusega vastu, ent ainult sellest jääb väheseks. Sellele peab järgnema veel üks tugevama sisendusjõuga ütlus. Siis mõtlesingi, et miks ei võiks ma kasutada sedasama komisjoni ees öeldut, ent juba märksa suurema konteksti ja eesmärkidega.
Niimoodi siis sidusingi need kaks asja kokku. Lipu ja võidu, mis tuleb niikuinii, ükskõik mis vahepeal ka juhtuda võiks. Ning vaist ei petnud mind. Sellele järgnes tohutu aplaus.
Mitmel korral on teil seda lauset kasutada tulnud?
Oi, palju kordi! Rahvarinde poolt saadeti mind igasugustesse Eesti nurkadesse esinema ja rahvast tegudele agiteerima - oli ju palju paiku, kus oldi tagasihoidlikud ja leiged. Niimoodi käisin risti-põiki läbi kogu Eesti, küll kolhoosides, asutustes ja koolides ning rahvamajades. Ja igal pool püüdsin oma kõnega viia publiku nii kaugele, et nad minu mõtetega kaasa tuleksid.
Sageli tajusin publiku ette astudes külma hingust - mis sa, linnamees, tuled siia meile seletama...
Minu eesmärk oli see tõrksus ja umbusk oma kõnega murda. Küll viskasin nalja, küll kasutasin rahvalikke ütlusi... Tajusin, kui rahvas hakkas üles kuumenema. Lõpuks tulid juba vaheaplausid, rõkatused ja karjumised...
Mul jäi lõpus üle vaid raksatada too tuttavaks saanud lause. Kui juhtus, et otsustasin selle lause ütlemata jätta, oli tavaline, et saalist hakati karjuma: "Heinz, ütle seda ka!"
Millal "Ükskord..." viimast korda kõlas?
Ei, seda ma ei mäleta. Peamine kõnede pidamine ja ringireisimine toimus 1988.-1989. aastal. Siis läks juba tõsimeelseks ja asjalikuks tööks, isamaalisel paatosel enam nagu kohta polnud. Reageerisin muutuvatele oludele ja rahva meeleoludele ning ehitasin oma kõned üles hoopis teistmoodi.
Tõmbusite avalikust elust üsna ruttu tagasi. Oleksite ju võinud rahvaesindajana tehtud töö ja vaeva eest teenitud tasu nautima hakata.
Mind oleks parlamenti valitud küll, selles ma ei kahtle. Olin ju veel üsna populaarne poiss 1992. aastal, kui valimised toimusid.
Sellel oli kaks põhjust: olen oma kunstnikunatuuri tõttu toimuvaga täie hingega kaasa minev inimene. Nii läksin ka vabadusvõitlusega täie hinge ja südamega kaasa. Ja tegin neil aastail tööd lausa mitme mehe eest. Olin ju lisaks Rahvarindele ka muinsuskaitse seltsis ja loomeliitude kultuurinõukogus ja Eesti Kongressis ning Eesti Komitees... Olin osaline 20 volikogus ja juhatuses.
Aga ma polnud ju enam nooremas eas. Kui 1992. aastal hakkas Rahvarinne peale käima, et ma uutel valimistel kandideeriksin, siis ütlesin, et juhul kui ma seda teen, lõpetan kas hullumajas või surnuaial. Magasin öösiti vaevalt kolm tundi, kaotasin oma niigi kõhnast kehast veel kümme kilo. Olin kokkuvarisemise äärel.
Kahetsenud te pole?
Ei, ma tegin nende viie aasta jooksul kõik, mida suutsin. Ning kui tasust rääkida, siis hingeline tasu on minu jaoks kõige tähtsam. Saime oma igivanale piinajale, hävitajale ja mõnitajale käkki keerata, aitasime kaasa selle koletise kokkuvarisemisele. See on suurim tasu.
Teine põhjus, miks poliitikas lõpetasin, oli see, et 1992. aastal läks lahti kaklus eesti meeste endi vahel. Kuna mul oli ääretult lai tutvuskond, kes oli nüüd erinevatesse poliitilistesse seltskondadesse jagunenud, oleks tulnud hakata oma äsjaseid sõpru lööma. Seda ma ei tahtnud.
Millega olete need vahepealsed viisteist aastat tegelnud?
Pikka aega tegelesin oma loominguga, sain seda teha, ilma et oleks tulnud aega killustada igasugu ühiskondlike tegemiste peale. Kuigi neist ma päriselt pole tänini lahti saanud. Ikka tahetakse mind torgata siia või sinna.
Teine, mis mu aja võtab, on perekond, mis aina paisub ja paisub. Kaheksa lapselast, varsti juba üheksa!
Kuna olen peres praegu ainus vaba mees, siis palutakse aina siit ja sealt, et ma pisut aitaksin. Vanaisa osa on minu praeguses elus kõige olulisem roll.
Olen tänini tollele mahtrale vastu pannud ja jaksan lastega ümber ahju joosta, mis neile hirmsasti meeldib.
Kas 19. augustil on ka Heinz Valk lauluväljakul?
Arvata võib. Kui just lausa paduvihma ei tule. Kutset ma pole saanud, aga küllap loodetakse eeskätt inimeste enda soovile ja tahtele sinna tulla.
