MAALEHE ARHIIVIST | Helene Vannari: jumal tänatud, et on selline aeg, kus tohib mineviku üle naerda
Aino Kessnerit telesarjas “ENSV” on linnateatri näitleja Helene Vannari suutnud silmatorkavalt hästi tabada. Kuidas tal see õnnestub, üritan endiselt kolleegilt küsida.
“Ma nägin, et sa helistasid, aga mul oli teine kõne … kuula nüüd … sa sõida sealt alla, kust tee Laagrisse viib, aga ära kohe Kuuse tänavale mine, sõida justkui veel edasi, seal on kusagil veel mingi Redise tänav, mina ei tea, kuidas see Kuuse vahepeal üldse Rediseks läheb, ja noh, seal on üks suur maja … aa, ma näen sind ka juba … ega sul ometi fotograafi kaasas ei ole, ma näen nii kole välja, väga hea, et ei ole … mine nüüd maja taha ja vajuta nuppu, ma teen ülevalt lahti … no tere … küsisin juba varem, et kas sa teed või kohvi tahad, sa ju ei öelnudki … ma tegin kalavõileibu ka, astu ometi edasi … mida sa õieti tahtsidki…?”
Edasist sõnavoogu enam vaigistada pole vaja, sest niipea, kui jutu põhiteemani viin, järgnevad mu küsimustele napisõnalised vastused, hoolimata sellest, et tuttavad oleme juba aastakümneid. Alles ajapikku saan välja meelitada ka pisut pikemaid vastuseid.
Ah et mida ma õieti tahtsin? Tahtsin, et Tallinna Linnateatri näitlejanna Helene Vannari, alias parteiveteran Aino Kessner teleseriaalist “ENSV” räägiks pisut nii Ainost kui Helenest, teatriringis küll pigem Leeniks hüütust.
Karl Marx on öelnud, et inimkond jätab naerdes hüvasti oma minevikuga. Kas sa oma Aino Kessneri rolli kõrvalt vaadates ka seda tajud?
On vist nii jah.
Kusagil on veel öeldud, et ajalugu kordub spiraali pidi.
Seda küll kuidagi ei tahaks. Jumal tänatud, et on praegu selline aeg, kus tohib mineviku üle naerda. Aga tagasi seda aega ei tahaks. Eks meie käest on ju küsitud ka, et kas see, mida seal “ENSVs” teeme on mingi nostalgia või… No tule taevas appi, kas saab millegi sellise vastu mingit nostalgiat tunda!
Noh, midagi head ju oli ka – transport oli odavam, leib ka, õlu samuti, kuigi seda rüübates tundus vahel, et keegi teine on seda juba enne joonud…
Halba oli igal juhul rohkem, ja jumal tänatud, et see möödas on.
Oled sa oma elus selliseid Aino-tüüpe ise ka kohanud?
Küll ja küll. Kõik nad olid üsna vastumeelsed tüübid, väga eneseteadlikud, armastasid domineerida, tõekuulutajad, kelle puhul teistpidi arvamust ei tohtinudki olla. Elasin kunagi Männikul, seal leidus neid hulganisti, bussis võis neid ka kohata…
Kust selline maailmavaade neisse tuli, meie vanemates seda ju ei olnud?
Eks igaüks teab oma vanemaid paremini, minu ema näiteks oli pooleldi eestlane, pooleldi venelane…
Seda enam…
…oli lihtsalt teistmoodi inimene. Meie peres ei oleks kõne allagi saanud tulla, et keegi oleks parteisse astunud.
Sa oled ju ise tegelikult nõukogude ajast pärit ja mäletad toda elamist hästi. Kui tõepärane seriaalis toimuv sinu arust on?
Eks see pisut ju on karikeeritud, aga seal ongi kõik antud koomilises võtmes, otsest valet pole ma küll märganud.
Kuidas sa üldse sinna “ENSVsse” sattusid?
Kunagi produtsent pakkus, pärast kuulsin, et Villu (stsenarist Villu Kangur) on üks kirjutajaist. Küsisin kord tema käest, et kas ta selle osa peale mind mõtleski. Tema ütles, et jah, mind oligi ta silmas pidanud. Mäeotsaga (seriaali lavastaja Ain Mäeots) polnud ma varem kokku puutunudki.
Sul ongi nn punaste rollide peale silma ja kätt. Filmis “Minu Leninid” mängisid lausa Krupskajat. Kas on veel sedalaadi tärniga tädisid tulnud kehastada?
Mingit haige Lenini sekretäri olen pidanud ka mängima, aga see oli ammu. Kui keegi siiski tolleaegset elu taga ihaleb, siis tuleb sellest vist isegi aru saada – oldi noored, lõbusad, nalja sai tehtud, palju anekdoote räägitud.
Neid sai tõesti räägitud. Tahad, räägin sulle ka ühe? Ja siis sina räägid teise… Brežnev sõidab autos ja küsib aknast välja vaadates: “Kelle ausammas see on?” Talle vastatakse, et Tšehhovi. “Aa, selle, kes “Mumuu” kirjutas?” − “Ei, Leonid Ijitš, “Mumuu” kirjutas Turgenev.” − “Huvitav,” imestab Brežnev. “”Mumuu” kirjutas Turgenev, aga ausammas pandi Tšehhovile”… Näe, ajas sind praegugi naerma, nüüd on sinu kord.
Minu oma pole nii naljakas, on hoopis kurb ja lausa mu endaga seotud, õigemini on seotud Brežnevi matustega. See oli 1982. aastal…
Siis, kui mitu päeva sai kesktelevisioonist “Luikede järve” vaadatud?
Just, ja noorsooteateris pidi olema etendus, “Bernarda Alba maja”. Seal on niisugune tekst: “Leinakellad löövad. Kolmas tund, nii et pea huugab sellest. Kaua veel me peame seda kannatama. Kolmkümmend aastat olen ta laualt raasukesi söönud, kolmkümmend aastat tema linu küürinud, kolmkümmend aastat olen naabreid prao vahelt piilunud ja siis talle ette kandnud, mis nad teevad. Nüüd sa lamad seal, oma kuldsete äärtega kirstus, oma uhke surilina all. Mis siis sellest. Lähed nagu kõik teisedki. Nüüd oled sa külm ja kange oma kalevist ülikonnas ja uutes saabastes. Sa lähed sedasama teed mis meiegi. Paras sulle…”
Vaat selline tekst selles näidendis oligi, kus üks vanem naine koos perekonnaga matab oma vihatud meest. Mina olin enam kui kindel, et see etendus jäetakse sel päeval raudselt ära, ei mingit kahtlust. Kell oli õhtul juba 20 minuti pärast seitse, kui teatrist helistatakse, et kus sa oled, me oleme kõik juba grimmis… Siis tekkis paanika. Võtsin takso, jõudsin kohale, etendus hilines ka 10–15 minutit.
Kurb lugu tõesti. Loodetavasti ei ole võttepäev nii morbiidne.
Ah, seal käib kõik nii kiiresti.
Kui palju varem seal oma tekstid kätte saad?
Tekstid tulevad ju arvutisse, loen läbi, aga platsil küsin ikka pabereid ka. Teised, nooremad, loevad oma tekste igasugu aipäädidest ja nutitelefonidest, tänapäeval käib see noortel nii… Mis sul nüüd on? Ära pane tähele, see laps, kes praegu karjub, ei ole minu oma, see on naabrite laps koridoris.
Las siis karjub. Oled ju tegelikult linnateatri näitleja, oma intervjuudes ohid tihtipeale, et oleks aga tööd, kuid tegelikult tundud vägagi hõivatud olevat.
Ah, see mulje jääb nendest seeriatest, ega neidki eriti palju pole, “Mägeded varjud” läksid ju nüüd ka maha. Eks muid pisemaid rolle ole ka pakutud, aga nii mõnestki olen ära öelnud.
Vabanda, Leeni, me ju vanad tuttavad − sa oled 66aastane, väidad, et tööd ei ole, ja ütled seriaalirollidest ära.
Näitleja ei tohiks liiga palju ekraanil olla, nägu tüütab ära. Olen oma sõpradelt kuulnud küll ja küll, et muudkui ühed ja samad näod ekraanil, kaua võib.
Su tulemine teatrisse, tõsi, tol ajal veel noorsooteatrisse, oli üldse väheke imelik. Kõigepealt lõpetasid mingi töölisnoorte keskkooli. Miks just selle – paha olid või?
Laisk olin.
Siis?...
Sain viimasel minutil sealt lõputunnistuse ja kohe järgmisel päeval sõitsin Tallinna sisseastumiseksamitele. Oli aasta 1966. Lõpetasin 1970.
Pärast Panso kooli läksite kambakesi Ugalasse, sealt tulid noorsooteatrisse inspitsiendiks ja siis ka näitlejaks.
Siin pean olema tänulik kadunud Kaarel Kilvetile, tolleagsele teatri lavastajale. Tema mu lavale tõi, hoidis kursusekaaslast meeles. Juhus määrab elus palju, aga imelik see muidugi oli, ma justkui imbusin teatrisse.
Olen läbi aastakümnete täheldanud, et sul on oma ande kohta liiga madal enesehinnang, sa nagu ei peakski ennast tõsiseltvõetavaks.
Ei tea. Eks see ole vist kaasasündinud. Hullem oleks ju vastupidine.
Jah, neid hullemaid teame mõlemad… Kas teeneliseks ei saanud sa sellepärast, et nõukogude võim lõppes enne ära?
Võim lõppes ära küll, aga ega ma niikuinii teeneliseks poleks saanud. Vaata, mida ma mänginud olen – no mitte midagi…
Üle 40 rolli, pluss filmid ja televärk, Eesti Teatriliidu parim näitleja, kultuurkapitali stipendiaat, raadio näitlejapreemia omanik, Valgetähe IV klass…
Ah, mine oma jutuga, mitte midagi tähelepanuväärset, kogu aeg mingid pisikesed rollid. Kelkida pole küll millegagi. Näe, elu läbi on Tšehhov meeldinud, aga mängida pole õnnestunud, ei loe siin mu vene veri ka…
Su tütar on kusagil öelnud, et emal on küll nooremmüüja paberid, aga ennast ta müüa ei oska.
Need paberid sain juba keskkoolist – kes sai kokaks, kes müüjaks.
Sina said näitlejaks, kuigi enne teatrit olevat tähtsuse pingereas su tütar Anna-Liisa.
See on senini nii. Juba lavakooli esimeses tunnis ütles Panso: “Teater on julm…”
Varem või hiljem kukuks su sülle mõni ümmargune tähtpäev. Kas sel puhul sult mõnd elulooraamatut oodata ei ole?
Mitte kunagi – mis elulooraamat! Mis elulugu mul üldse on? Rollidest juba rääkisin − siin kaks sõna, seal kolm sõna. Reet Linna käis oma “Prillitoosiga” ka mu rolle küsimas, ütlesingi talle, et mul on kõik rollid kandvad, kogu aeg mingi ettekandja, kes midagi ette ja ära kannab.
Palju sa poliitikat jagad?
Ei ole minu eriala, ma ei saagi oma seltskonna inimestest aru, kes sinna kipuvad. Kui mõni poliitik räägib, siis vaatan, millised on ta silmad, ja ütlen selle järgi, kas ma teda usun või ei.
Oled aastakümneid laval olnud. Kas on mingil põhjusel mõne osa pärast piinlik ka olnud?
Eks need poliitilised osatäitmised … aga need tuli ju lihtsalt ära teha, siis piinlik ei olnud. Korra pidin mängima “Rebases ja viinamarjades” imeilusat naist Clead – siis oli küll piinlik.
Miks?
Ma ei olnud ju ilus.
Olen seda lugu näinud ja jään eriarvamusele. Vahetame teemat. Tänapäeva linnateatris on alkoholi tarbimine sootuks kadunud, eriti kui võrrelda seda lõbusat tegevust omaaegses noorsooteatris toimunuga. Oskad sa mõne põhjuse tuua, miks?
Oskan tuua kaks põhjust – Eesti Vabariik ja Elmo Nüganen.
Need on mõjuvad põhjused küll. Tegelikult ei peaks sa ju oma loomingulise tuleviku pärast muret tundma. Alati on teatris tarvis läinud lavajõude, kes mängivad eakaid naisterahvaid, et mitte öelda vanamutte.
Kui ma veel ise üsna nooruke olin, mängisin “Tangos” muldvana eite. Meie teatri praegused noored on selleks mängleva kergusega samuti võimelised. Nad on meil ikka väga tasemel, nende asend teatris on ka üldse teistsugune, kui meie ajal noortel oli. Neil on hulga suurem otsustusõigus, sealhulgas on ju omad kirjutavad dramaturgid, lavastajad. See on ju loomulik, et tööd tahavad nad teha omavanustega.
See vanus jääb sulle pidevalt jalgu. Kas oledki seal linnateatris kõige vanem?
Ei ole, Sass (Aleksander Eelmaa) on napilt vanem. Aga keegi ütles, et ma olen teatris küll kõige kauem olija.
Kui kaua veel oled, kauaolija?
Kuni veel joosta jõuan.
Pole sind nagu jooksmas näinudki?
Seda polegi näha, jooks käib lava taga. Me mängime juba kümnendat aastat “Tõe ja õiguse” teist osa. Kui see pikk lugu lõpeb, tuleme kenasti kummardama ja siis läheme lavalt ära ja lava taga kappame hirmsa kiiruga teisele poole, et rahulikult jälle publiku ette astuda. Mõnikord tuleb seda teha kolm-neli korda.
