Helga Nõu: Raamatu kirjutamine on elulõngast mälestuste mustri kudumine



Helga Nõu
Helga NõuAutor: Valdek Alber

Ju oleksin siin elades minagi igasugu järeleandmisi pidanud tegema, et ellu jääda ja ära elada, usub endine pagulaskirjanik.

Eesti kirjanik Helga Nõu, kuidas võinuks kujuneda teie elusaatus, kui perekond Raukas (nii on ju teie neiupõlvenimi) poleks pärast sõda üle mere põgenema pääsenud?

Olen selle üle palju mõelnud. Küllap oleks meidki küüditatud — isa oli üsna kõrge riigiametnik. Aga minu saatus…?

Ju oleksin siin elades minagi igasugu järeleandmisi pidanud tegema, et ellu jääda ja ära elada. Mõistan seepärast üsna hästi siiajääjaid ja siinolijaid. Inimesel ju ainult üks elu antud. Kõik me oleme oma aja lapsed.

Kaugemal elavate kaasmaalaste defineerimisel takerdun alati. Mis sõna on sobivam — ulgu-, välis-, pagulaseestlane?

Sobib see viimane. Välis-Eesti kõlbab siit, Eestist vaadatuna, meile mitte.

Väidate ühes oma kirjutises, et eestlus seal oli pigem händikäp, takistus, justkui mingi pidur.

Eestlus on identiteet. Kui ma sellega ülejäänuist erinesin, isoleerisin end paratamatult muust ühiskonnast.

Kas rootsi keeles olnuks kergem kirjutada?

Keele poolest küll. Olen proovinud ka, aga Enn ütles, et ei ole see. (Kirjanik Enn Nõu, Helga abikaasa. Järgneva vestluse käigus kostab kõrvaltubadest ka tema kommentaare ja täpsustusi. — J. A.) Eesti keel on tunde keel. Keelt pole ma kunagi vahetanud.

Meie kriitik Kärt Hellerma nimetab teid ühes oma arvustuses jultunud modernistiks. Olete siis või?

Ju ma ehk liiga otsekohene olen. Aga Kärt pidas pigem silmas ühte mu raamatut, “Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas”. Lähen seal üsna jultunult Lutsu “Kevade” ainestikku ja ajan Lutsu endagagi juttu.

(Tõepoolest on raamatus Arnost saanud Aapo, Tootsist Totz, Liblest Kübe jne. Skandaalne parv on moondunud saksa rikkurite kaatriks, aga põhja lastakse seegi — ühe neegri poolt. — J. A.)

Jutt saigi lähemale peamisele, teie loomingule. 2009. aastal andsite siin välja kummalise kogu “Elu täis üllatusi“ — maale ja mõtteid 1956-2009. Teie enda maalid?

Jah, nagu mõttedki.

Maale on raske tsiteerida, vabavärsse kergem. Kui nõus olete, toon mõned neist siin esile. (Saan lubava žesti. — J. A.)

Ema hoiatas mind

meeste eest

et nad tahavad kõik seda ühte

mina aga ei teadnud veel midagi

virtuaalsest maailmast

ei ühtedest ega nullidest

Vabandust, aga teie noorsooromaane lugedes jääb küll mulje, et olete ka… ringi tõmmanud…

Kuidas…?

Noh, kuidas te siis neid värke nii täpselt teate. Neid roppusi ja teisi sõnu?

Ma ei ole kunagi, nagu te ütlesite, …ringi tõmmanud. Olen kõige ehtsam maakas. Pärast Rootsi põgenikelaagrit elasime viis aastat ühel saarel, keset Mälari järve. Mu kõige tundlikum aeg — 11.-15. eluaasta — möödus keset talusid ja põlde. Kui algkool läbi sai, õppisin edasi kirja teel, sest saarel polnud isegi gümnaasiumi.

Vanemad kolisid pealinna külje alla, kui olin juba 15. Käisin kodukootud kleidis, ei osanud tantsida ega teadnud midagi poiss-sõpradest.

Vahepeal oli ka sealne eesti elu edasi läinud, kõiksugu organisatsioonid ja struktuurid, olin kõigest maha jäänud, sinna oli väga raske sisse saada. Lugesin, joonistasin, maalisin. Jutukesi hakkasin kirjutama alles kaheksateistaastaselt.

Maarjal oli püha rasedus

ja Joosepil oma puutööriistad

Aga ma ikka murran pead

mis riista tarvitas

Püha Vaim?

Vabandust, aga see koolilaste elu ja valu tundmine? Arvasin, et see on oma naha peal läbi elatud…

Ma olin ju kolmkümmend aastat kooliõpetaja.

Mida õpetasite?

Kõike, nagu põhikoolis ikka.

Rootsi keelt ka? Rootslastele?

Jah, nagu teisigi aineid. Sain päris hea ettekujutuse noorte mõttemaailmast ja nende valudest-vaevadest. Kuidas lapsed pidu pidasid ja mis seal pidudel toimuda võis.

Eesti elu puhul aitasid ka ajalehed. Kui jälle Rootsist siia jõudsime, ootas laua peal virn Postimehi ja Õhtulehti. (Kõrvaltoast kostab Ennu hoiatus: “Ära neid nimeta, on konkureerivad väljaanded.” Hoiatus jääb vastuseta. — J. A.)

Lõpuks tuli mees ilma hobuseta

ainult jalgratas oli

andis nõu ja nime

pani leivad kappi

Varsti sain naiseks

kellegi jaoks maoks

Selles värsspihtimuses olete lausa kosimise kirja pannud, perekonnanime saamiseni välja. Olete väitnud, et jagate mehega katust, söögilauda, voodit, aga mitte raamatukaasi.

Oleme koos kirjutada proovinud küll — ei tule välja, ei klapi.

Peale oma kirjatööde olete ka usin tõlkija olnud, kahes suunas pealegi — Astrid Lindgrenit eesti keelde, Jaan Rannapit rootsi keelde… Keda veel?

“Mutionu” tõlkisin ka rootsi keelde.

Selle lastelaulu? Oleks põnev lugeda…

Küll saate, kui Uppsalast ära toon. On seal kusagil riiulis.

Mis praegu käsil?

Panen tähele, et olen hakanud viimasel ajal asju ja sündmusi unustama. Otsustasin need kirja panna. Nii et mälestused. Elu on nii rikas olnud. On, mida mäletada.

Siis jääb üle loota, et kõik meelde tuleb.

Jah, pealkirjaks panin “Valetaja”.

Üsna ootamatu pealkiri?

Tõde kui selline on ju pigem filosoofiline mõiste, ühest tõde ei osata tihti välja pakkudagi. Mõnikord käib isegi vaikimine, mitterääkimine ka valetamise alla.

Teie biograafiast selgub, et olete mõlemad üsna usinad lugejaga kohtujad, lausa sadades koolides-raamatukogudes.

Oma initsiatiivi pole küll üles näidanud. Kui kutsutakse, siis läheme, näeb Eesti kaugeid nurki, pealegi võetakse alati hästi vastu. Oleme Eestis ka ligi kümme aastat elanud…

Ah jaa, ehk tahetakse sellegi pärast, et me ei võta raha, maksame sõidukulud ise… Eks see kõik suuliselt levib ühest kohast teise.

Üle mere kord läksin

üle mere tulin tagasi

ja ühekorraga

sain väliseestlaseks

Kui juba kümme aastat siin, mida te siis üldse sealt Rootsist otsite?

Kolm last ja kuus lapselast ju seal.

Mis keeles lastega räägite?

Eesti keeles loomulikult.

Aga lastelastega?

Nendega juba rootsi keeles. Lapsed kõik abielus mitte-eestlastega. Kui meil veel koer oli, siis rääkisid lapselapsed temaga küll eesti keeles.

Miks?

Koer ju rootsi keelt ei osanud.

Keda te siinsetest kirjutajatest esile tooksite?

Unt läks oma loominguga südamesse. Tundsin tema loomingust justkui ennast ära. Kirjutasin talle isegi ühe nii-öelda vastunovelli.

Vetemaa “Monumenti” imetlesin ka, seda julgust oma mõtteid niimoodi välja tuua. Eks tuttav olen paljudega. Ja paljud käisid meil Uppsalas külas — Krossid, Ehin, Traat, Hint. Stockholmis kohtusime Paul Rummo, Kiige, Undi ja Viidinguga.

Kaugver on ka meie külaline olnud. (Eemalt kostab Ennu itsitus: “Kaugveriga vaatasime veel öö läbi pornot, päris naljakas oli.“ — J. A.)

Aga sealsetest suurkujudest, Marie Under näiteks?

Olime ainult teretuttavad. Kui minust kord noorkirjanik sai, oli Under juba avalikkusest tagasi tõmbunud. Noorematega käisime küll tihedamalt läbi: Lepik, Kolk, Mägi, Vihalemm, Uibopuu, Kangro, Grünthal — olime kõigiga head tuttavad.

Nutsin hardusest

kui nägin

sinimustvalget lehma

Millal ise esimest korda tagasi Eestisse saite?

Plaan oli tulla 1982. aastal. Ingo Normet tahtis siis Pärnus üht mu näitemängu, “Põgenemine”, lavastada. Turistiviisadki olid juba käes, aga siis kirjutas Enn ühe kirjatüki, mis siinsele Sõglale üldse ei meeldinud. Päevapealt võeti maha nii näitemäng kui meie tulek.

Katsetasime ikka hiljem ka, aga asjata. Olime juba mustas nimekirjas. (Enn lisab: “Vene saatkonna kolmas sekretär oli reeglina KGB mees, eestlane, seltsimees T… Helistasin isegi temale, aga seegi mees laiutas käsi — mängus olla kõrgemad jõud.“ — J. A.)

Olete seltsimees T…ga hiljem siin kohtunud?

Ei. Ja ei huvita ka. Aga Eestisse saime alles 88ndal. Kui siis sinimustvalget lehvimas nägime, oli see nagu… šokk… Eks lehvitasime seda tihti ju Rootsis ka, aga seal oli ta nagu… mingi surnud emake. Aga siin — protestipiketid draamateatri ees, laulev revolutsioon — erakordselt võimas elamus.

Vabaks saamist te ette ei aimanud?

Nii küll mitte. Kui noorpõlves veel mingi lootus oli, siis mida aeg edasi, seda vähem seda jäi. Usku me muidugi ei kaotanud, aga arvasime, et muutus tuleb kuidagi teisiti — kas või mingi sõda, mida me loomulikult ei tahtnud.

Aga seal oli tähtis alles jääda, hoida alles keelt, kultuuri…

Kui leian värava

kust tulin

lähen koju

Mis pagulusest edasi saab?

Pagulust pole ju. Eesti on vaba, kõik võivad koju tagasi tulla.

Ei tule ju?

Ei tule jah. Aga pagulust ikka ei ole, on eestlus. Sealsed organisatsioonid on vastupanu mõttes oma olemise põhjuse kaotanud. Vanem generatsioon juba mulla all, meie siin, näete, viimased. Meie lastel puudub motivatsioon, võitlusmoment…

Kui nii võtta — jumal tänatud.

Kui nii võtta, siis jah. Uus, sinna valgunud laine, pole vanast eriti huvitatud, nemad ei otsi enam Eestit, nad lähevad siit Rootsi, muid asju ajama.

Kuidas te lõpetaksite lause “Ma loodan, et…”

Rutuga on raske vastata. Ehk nii, et…eestlane peaks küll eestlaseks jääma aga tulgu talle juurde rohkem leplikkust, sallivust, andeksandi, nii teise nahavärvi kui teistmoodi armusuhete suhtes…

Puud ei ole inimese moodi

mina ise hakkan jääma

puude moodi

põlved naksuvad

Kuidas end tunnete auväärses eas?

Olen alati end nii tundnud. Nii palju kui varem ei jaksa muidugi enam, aga mõte — see on samaks jäänud.

Toad on täis teie maale…

Siin on Ennu omi ka, ja teistegi. Eks te vaadake neid, ma kirjutan seni mingi soovilause kingiraamatusse. (Enn sosistab kõrva: “Eks ole andekas tüdruk.” Olen kohe nõus. Teiste piltide seas üks paljas tütarlaps, temast allpool suur kala. “See on tursk,” seletab meeskirjanik naiskirjaniku loomet. “Tursk on kala, aga rootsi keeles ka prostituudi klient. Keelt peab teadma.” Noogutan jälle. “See siin on tegelikult Helga isakodu, kui põgenema pidid, peitis vana Raukas ühte kappi püssivarda ära. Nüüd hiljem kraamides tuli see jälle lagedale, jõudis ära oodata. Näe, siin see on.“ — J. A.)

Ongi!
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Helga Nõu 

- Sündinud 22. septembril 1934 Tartus 

- Abielus kirjanik Enn Nõuga, kolm täiskasvanud last

Haridus 

- Södermalmi kõrgem tütarlastekool 1950-55 

- Stockholmi õpetajate seminar 1955-57

Looming 

- Arvukalt romaane, novelle, näidendeid, jutustusi: “Kass sööb rohtu” (1991), “Tiiger, tiiger” (1969), “Paha poiss” (1973), “Põgenejad” (1978-79), “Pea suu” (1983), “Tõmba uttu” (2001), “Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi
otsimas” (2008), “Appi” (2008), “Elu täis üllatusi” (2009),
“Jääauku” (2010).

Autasud 

- Eesti kultuurikoondise auhind 1968 

- Henrik Visnapuu nimelise kirjandusfondi auhind 1971 

- Eesti Lauri-nimeline noorsookirjanduse auhind 1983 

- Rootsi eestlaste esinduse kultuuriauhind 1983 
- Virumaa Fondi ja Rakvere teatri auhind 1990 

- Valgetähe V klassi teenetemärk 2001


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare