Õhtu oli vihmane ja õues rõske, kuid õhkkond majas nii soe ja hubane, et polnud vist kellelgi peas muremõtteid selle Eesti kultuuriloos nii tähtsa koha tuleviku pärast. Kohal oli üksteist mõistev rahvas ning muusikud Jaak Johanson ja Jaak Jürisson. Viimane saatis rahvalikke laule esitanud kohalolijate koori koduorelil.

Maja täis muusikat

Oreli meisterdas aga Mart Saare vanaonu poeg, kellel tuba alailma orelitorusid täis olnud ja keda sellepärast ka Toru-Jakobiks kutsutud. Loomulikult on just sellel orelil mänginud ka Mart Saar.

Ikka veel vanu aegu meenutavas Saarte kodus laulis Veljo Tormise, Ester Mägi ja Mari Kalkuni laule Viljandi kultuuriakadeemia segakoor Jana Perensi juhatusel. Väikese kontserdi mõõtu oli ka Viljandi muusikakooli noorte esinemine.

Aardeid, mida inimesed Hüpassaarele otsima tulid, on seal palju. Tallinna Linnateatri näitlejad Andero Ermel, Kristjan Üksküla, Indrek Ojari ja Veiko Tubin lugesid katkeid üliõpilase Mart Saare kirjadest kodustele Peterburist, sellest, kui palju tal raha kulus, õigemini — kui vähese rahaga pidi suures linnas hakkama saama. Samuti sellest, mida ta õppis ja kuidas kasutas pea iga võimalust muusika kuulamiseks. Ja ka Saare kirju südamedaami(de)le.

Küllap paljudele oli uudiseks, et ka kirjanik A. H. Tammsaare juured on sealsamas ligidal, nimelt on Tammsaare ema sünnikodu linnulennul vaid nelja kilomeetri kaugusel Hüpassaarest.

Tammsaare ja Saar on eakaaslased ja nii lõid etteloetud lõigud Tammsaare artiklitest pildi ajast, kus elasid kaks Eesti suurkuju. Martti Raide sekundeeris näitlejatele Mart Saare klaveril, mängides Mart Saare palu.

Hüpassaare talumaja ehitas Saare metsavahi ametit pidanud õemees Mart Tomson just sada aastat tagasi. Hiljem elas seal ka Mart Saare pere. Teineteist täiendades ja täpsustades avasid maja ajalugu selle hoidja Kalle Jaaniste ja Riina Roose. Näiteks seda, et 1940. aastal oli Mart Saar sunnitud just sealt Vene võimude eest pakku minema, või seda, et pärast maa võtmist kolhoosile lubati Saartel majas edasi elada.

Kõige südamlikumad olid aga lood sellest, kuidas Mart Saar hoidis iga puud, pahandas, kui puid maha võeti või vigastati. Hüpassaare uhked metsad on ju olnud Mart Saare loomingus nii tähtsad. Ta oli maapoiss, aga linnamees. Metsa läks ta tihti paljajalu, vunts kammitud ja… valge ülikond seljas. Puudega kõnelema ja metsa helisid kuulama.

Aga Mart Saare kodumuuseum avati Hüpassaarel juba aasta pärast helilooja surma — 1963 ja on seal olnud pea muutumatul moel siiani. Samast aastast on ka vitriinides välja pandud Mart Saare lugu — tumepruunil taustal, küllap toona moodsates vitriinides.

Praegu on pilt vana, väsinud ja koltunud. Riina Roose sõnul püüab teatri- ja muusikamuuseum helilooja 130. sünniaastapäevaks ehk sügiseks 2012 väljapanekut uuendada. Majas on palju asju, mis mäletavad heliloojat, asju, mis on olnud talle armsad ja vajalikud — nüüd kõik meie kultuuripärandi staatuses.

Muuseumiöölised nähtavalt ei muretsenud, kuid süda muretses, sest saja-aastane maja ei pea tuult, vajab soojustust ja veevärki.

Pisuke uurimistöö näitab siiski, et Mart Saare kodu ja heliloojaloomingu austajate lootustel on alust. Viljandi muuseumi — mille juurde väike talu Hüpassaares kuulub — direktor Jaak Pihlak kinnitas, et möödunud aastal andis kultuuriministeerium raha, uurimaks ja analüüsimaks, kuivõrd teostatav oleks teha Mart Saare majamuuseum korda.

Järg on ees

Analüüs näitab, et muuseumi korda- ja kaasaegseks tegemine on teostatav. Selle töö kultuurilooline tähtsus on niigi enesestmõistetav. Eelmise aasta detsembris valmis ehitusprojekt, mille järgi ehitades saab Mart Saare majamuuseumist külastuskeskus ehk palju avarama tähenduse ja rohkemate võimalustega kultuurikeskus.

Eelmisel aastal EAS küll raha selleks ei andnud, kuid Jaak Pihlak teab, et püsivus viib sihile ja et tilk võib kivissegi augu teha. Praegu taotletakse Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt esitatud projektiga raha veevarustuse ja kanalisatsiooni ehitamiseks. On ju ometi XXI sajand!

Direktor Jaak Pihlak on rahul, et Eestil on õnnestunud müüa CO2 kvooti. Sealt tulnud raha jagub ka Hüpassaarde — vana maja soojustamiseks, uste-akende renoveerimiseks, maaküttesüsteemi rajamiseks ja ehk ka maja praeguste ahjude-pliidi
putitamiseks.

Kui kord need ülipakilised tööd tehtud saavad, jõuab järg ekspositsiooni, laste mänguplatside, lauluväljaku ja sauna kätte. Laut vajab remonti ja tiik puhastamist…

Ja tore oleks, kui teisel korrusel saaksid kunagi valmis loomekodud neile, keda inspireerivad metsad nagu kunagi Mart Saart, unistab Riina Roose.

Kui kõigeks ikka raha saab, polegi finaal kaugel — juba aastal 2016. Ja küll siis Mart Saar rõõmustaks koos meiega!