“Hella W” – ilus, aga nõrk?
Eestlasi võib “Hella W” puhul võluda see, et peategelane on Eesti päritolu ning mõnedki võtted on toimunud Eestis (nt Palmse mõisas).
Hella Wuolijoki on üleelusuurune naine ja väärib muidugi filmi või mitutki (tema Niskamäe sarja näidendeist ongi kunagi tehtud filme). Hõimlane Juha Wuolijoki on loonud mingis mõttes isegi ebasoomlaslikult stiilse linateose, kuid üht-teist jääb siiski vajaka.
Soome suurilmadaam oli tegelikult Lõuna-Eesti tüdruk Ella Murrik, hilisem äri- ja poliitikanaine, seotud võimumängudega – pere ja kogukonna matriarh, muide, ka Talvesõja rahuläbirääkimiste üks võtmeisikuid.
See muidugi näitab, et looming elab inimese üle, ei midagi muud. Võib-olla isegi et vähemasti mingis ajalises plaanis on see, mis kunstnik teeb, suurem kui poliitikute või ärimeeste nõkerdamised? Nõnda on “Hella W” muidugi nagu väike ajalootund, meeldetuletus inimesest kui loomingu, loova mõtlemise allikast.
Meie jaoks keeruline
Tegelikult peaks Hella Wuolijoki eestlastele igati tuttav olema. Tema lapselapse, Soome endise välisministri, parlamentääri, suure estofiili Erkki Tuomioja raamat “Õrnroosa” – mõtisklus-jutustus oma vanaemast ja tolle õest – ilmus 2006. aastal, elulooraamatute hiidlaine alguses.
Tuomioja, kelle emal Vappul olid oma emaga väga keerulised suhted (film peatub ka sellel), näeb vanaema poliitilises pahempoolsuses pigem sotsialistlikku humanismi.
Kuigi Wuolijoki esindas pärast sõda parlamendis ikkagi kommuniste. Ning enne sõda oli tal kahtlasi suhteid Nõukogude Liidu suunal.
Kahtlasi kõige otsesemas mõttes, nõnda et Soome riigipolitseil (Valpol) oli võib-olla isegi põhjust teda pingsalt jälgida. Mitte et Wuolijoki midagi riigivastast oleks plaaninud. Pigem võib arvata, et talle meeldis olla sääraste mängude keskel.
Lisaks peaksid olema tuttavad Niskamäe sarja lood, mida veel lähiminevikuski Eesti teatrites on mängitud, Brechtiga kahasse kirjutatud “Härra Punttila ja tema sulane Jussi” (honorari olevat nad ausalt pooleks teinud), Wuolijoe enda mälestused, millele kriitikud on ette heitnud “ebatäpsust”...
Mis eestlaste jaoks Wuolijoe keeruliseks muudab, ongi vast tema kommunistlik tegevus – erinevalt soomlastest ei saanud meil kunagi välja areneda oma tugev vasakpoolne intelligents ja vastav tegevpoliitika.
1920.–1930. aastail oli kommunistlik tegevus Eestile otseselt ohtlik, sest nagu praegugi rahvusküsimustes, võis tollal poliitilises plaanis igal pool näha Moskva nobedaid närvilisi näppe ja pikki karvaseid kõrvu. Kommunist oli kuri.
Soomlastele pole aga omad kommunistid-sotsialistid mingi võõras asi, eks nende vasakpoolsed (mitte päris kommunistid) olegi suuresti rajanud tolle hääoluühiskonna, millel on küll mõnedki miinused, aga ka palju-palju plusse.
Kommunistina sümpaatne
Selles mõttes on Wuolijoki kommunistina sümpaatne, kuigi mõnevõrra absurdne – mis kommunist sa oled, kui elad vanas mõisahäärberis, juhid suurfirmat, pead boheemlas-salongi, võõrustad agente ja diplomaate!
Juha Wuolijoe film tabab seda kõike, lausa linnulennul, ning see ongi muidu võluva audiovisuaalse teose nõrgim külg.
Kui pildilise poolega, tolle kulgemisega on tehtud palju tööd, nagu sama režissööri eelmiseski, sentimentaalses, aga kaasakiskuvas “Jõulumuinasjutus” (mis pidavat levi poolest isegi Aki Kaurismäki ja Aku Louhimiehe “kultusfilme” üle trumpama), siis lugu ise kipub sõrmede vahelt pudenema. Stsenarist ja režissöör pole materjalist üle käinud.
On see siis aukartusest? Wuo-lijoki elu oli sedavõrd suur seiklus, et juba püüdes võtmesituatsioone tabada, kukub see välja nagu mõne bändi kokkuklopsitud hitikogu. Nii hakkab film tahes-tahtmata meenutama ajalootundi, kahjuks mitte selles positiivses kontekstis – tegelastele ei jää ruumi. Nad markeerivad sündmusi, ajaloodaatumeid, aga ei arene välja selleks psühholoogilise põneviku galeriiks, mida alguse ootusärevus ning taustateadmised meile lubaksid.
Tõsi – on häid rolle, Tiina Weckström teeb võimsa pääosa, on jõuline ja usutav. Ja Matleena Kuusniemi tütre Vappuna mõjub tõesti hüljatu ja neurootilisena, aga siin ongi probleem – praegu mängib film vihjamisi selle keeruka suhte välja, aga ikka jäävad need suhted, tütre pea patoloogiline viha, kuidagi õhku ja põhjendamatuks. Võib-olla need, kes Vappu mälestusteraamatut on lugenud, saavad kohe ree pääle, aga eesti vaatajal sellist taustlugemust olla ei pruugi.
Samas: maha ma “Hella W-d” ei kannaks. Siin on mitu võluvat külge – esiteks tõepoolest too peaaegu hollywoodliku ajaloolise draama esteetikat taotlev pildikeel. Teiseks: eks lühidusel ole ka oma võlu.
Passib koolides näidata
Sissevaatena Soome ajalukku ja ühe kummalise daami ellu (soome kriitikud on mitmes arvustuses rõhutanud, et see on esimene suure ajaloolise naispeategelasega Soome film. Noh, meil on kõrvale panna näiteks “Taarka”) on selline sutsakas täitsa positiivne, ta ei sõida sust üle nagu tank. Kindlasti passib ka koolides näidata.
Aga miski jääb ikka kripeldama: kui üks hää materjal on ära pruugitud, siis naljalt ju niipea sama asja uuesti ei tehta. Järsku Juha Wuolijoki kiirustas veidi.
- Režissöör Juha Wuolijoki.
- Stsenarist Outi Nyytäjä.
- Osades Tiina Weckström, Matleena Kuusiniemi, Hannu-Pekka Björkman jt.
- Tootja Snapper Films, 2011.
- Eesti esilinastus 8. märtsil 2012.
Soomes teada-tuntud lugu
“Uus selles filmis oli vahest Hella tütre Vappu vihane suhtumine oma alati kiirustavasse emasse,” möönab Soome kultuurikriitik J. T. Laakso.
Kuidas soomlased praegu Hella Wuolijoele vaatavad, kas film muutis ka midagi?
Hella Wuolijoki on endiselt üks põnev isiksus Soome ajaloos. Tema tütrepoeg, meie välisminister Erkki Tuomioja (sotsiaaldemokraat) kirjutas paar aastat tagasi Hella Wuolijoe biograafia ja raamat võitis Finlandia teadusauhinna!
Ja see on tõesti põnev, hästi kirjutatud populaarajalooline uurimus.
Film ei muutnud küll palju midagi – see lugu on Soomes üldtuntud, Wuolijoki ärinaisena, spioonina kahtlustatuna, poliitvangina – ja siis kommunistide rahvasaadikuna ning Yleisradio juhina. Film ei räägi palju sõdadejärgsest ajast – mis oleks just olnud põnev teema.
Uus oli vast Hella tütre Vappu vihane suhtumine oma alati kiirustavasse emasse.
Mida kriitikud “Hella W” kohta arvavad?
Üldjoontes oli kriitika positiivne, mitte just ülikiitev, aga pidas filmi pigem stiilseks.
Ma ei mäleta ühtki negatiivset retsensiooni. Soomlastele enamasti meeldib ajalooline temaatika.
Kas “Hella W” on teie arvates õnnestunud film?
Jah! Mulle meeldib, ja vaatan uuesti, kui televisioonis näidatakse.
See on alati põnev, kui inimene on vastuoluline. Rikas ärinaine, samas vasakpoolne radikaal. Filmina on see ka hästi tehtud, ajastu on usutavalt loodud ning Tiina Weckström peaosas on heas hoos.
*Nõrk on muidugi filmi stsenaarium, lugu, mitte peategelane või tema prototüüp.
