Üks elu näinud muusikapedagoog ütles mulle kunagi, et sellest kõik hädad alguse saavadki, et lastel ei lasta õigel ajal laulda ning märkis ka, et on õpetajana kõvasti pingutanud, et hilisemas eas seda kunagist kahju heastada. Paljud sellised inimesed, kes varem vaid õudselt jorisesid, olevat tema käe all laulma hakanud.

Ka minuga alustas ta üsna entusiastlikult, hiljem palus ta tundides (need olid kohustuslikud) seismise asemel istuda, üldse võtta häält vaiksemaks ning pikapeale läksime lauluharjutustelt üle lihtsalt tekstide lugemisele.

Mind see ei üllatanud — juba kuuendas klassis oli mul pilt selge ja tegin nooremale vennale ettepaneku asutada koor, kuhu võetakse vaid valestilauljaid. Ta nõustus. Ajapuudusel toimime siiani küll alles duetina, kuid olen kuulnud, et üks teine õde ja vend mõtlesid samadel alustel välja vahva mängu — üks valestilaulja ümises teisele mingit tuntud viisi ja see pidi siis ära arvama, millega on tegu. Geniaalne.

Seepärast oli tore vaadata Ingomar Vihmari lavastust kuulsast Ameerika valestilauljast Florence Foster Jenkinsist, Ameerika sopranist, kes oli kuulus, kui laulja, kellel puudus rütmitunne, hääle kõla, viisipidamine ja üldse lauluoskus.

See aga ei takistanud tal andmast hulka kontserte. Jenkins armastas nimelt väga laulda klassikalist ooperirepertuaari, mis tal kaugelt üle jõu käinud.

Siiski läksid esinemised kenasti ning 76-aastaselt andis ta kontserdi Carnegie Hallis, mille 3000 kohta müüdi viimseni välja.

Lavastuse autorile Peter Quilterile avaldas materjali kogumisel eriti muljet see, et Florence Foster Jenkinsit kirjeldati inimesena, kes oli alati piiritult õnnelik ja tohutult populaarne.

Ita Ever Jenkinsina ei olnud küll esimeses vaatuses nii ülevoolavalt rõõmus, kui autor seda kirjeldanud on.

Ehk on asi selles, et enne etendust sirvisin just raamatupoes Kihnu Virve elulugu ja see naine on oma tuuride ja muuga juba mõnda aega Eestis rõõmsa ellusuhtumise ja laheduse sünonüümiks.

Mingit sellist vahetut siirust ja lustakust, mis laseb inimesel end tõeliselt vabalt tunda, oodanuks ka lavalt.

Sest ega asi pole siin ju viisipidamises — Jenkinsi originaalsalvestusi Youtubest kuulates võib igaüks selles isegi veenduda.

Oleneb vaatenurgast — kui niisugune esitus on inimese nägemus sellest heliteosest, siis võib ta seda sellisena ju esitada küll. Pealegi kõlab pala ta esituses igakord erinevalt.

www.draamateater.ee
Mõni Ita Everi tõlgendus Jenkinsi tõlgendusest tundus ehk pisut liiga kriiksuv ja kraaksuv, aga selle võib panna asjaolu arvele, et muidu õigesti laulval inimesel on ehk raskusi valesti laulmisega.

Ja viisi pidamises, taevas hoia, ei saa inimest ju süüdistada.

Kuigi, kui aus olla, siis vahel on see pisut tüütu, kui laulurahva liikmed, kelle häll viidi alleaaga heinamaale, keeravad näiteks tulevasi superstaare või heategevuslikke kontserte kuulates pea viltu ja ütlevad pepsilt: mööda pani!

Või kui nad räägivad juttu, et laulupeost saab õige tunde ikkagi ainult see, kes ise laulukaare all seisab.

Muide, laulupeo esimesel päeval, kui oli ammu pime ja sadas vastikut kleepuvat vihma, siis oli ühena vähestest jäänud neid kaare all seisjaid külma öösse kuulama üks mu tugevalt viisipidamatuse all kannatavatest tuttavatest. Sest muusika, nagu ta ütles, oli ju nii ilus!

Ja õigus tal on, muusika ongi ilus. Seda neile, kes oskavad muusikat ise teha ja neile, kes oskavad paremini mingeid muid asju.

“Ma olen Inspiratsiooni ingel!” ütleb lavastuses Florence Foster Jenkins, kes ilmub kontserti andma kuldses kleidis, seljal kuldsed tiivad.

“Näitemängu sõnum on, et loeb ainult see, mida sa ise arvad ja mõtled,” ütleb lavastaja Vihmar.

“Kui sihuke süüdimatu tõesti on elanud ja kontserte andnud, siis teda oleks raha eest vaatama läinud küll,” ütles mees, kes pärast etenduse vaatamist garderoobi poole trügis.

Tjah. Kui kõrvale jätta mõningane kriitika lavastuse enda kohta, mis on juba erinevate arvustajate sulest leheveergudele jõudnud, siis Jenkinsi lugu ise on siiski hea.

“Kui raskel ajal teatrisse ei jõua, siis minge kasvõi teatri ette. Minge Draamateatri ette ja vaadake, kui võrratu näeb uue etenduse “Hiilgav!” afišil välja Ita Ever, Eesti teatriajaloo kõige vingem leedi, kes võitnud lugematul arvul südameid ja pälvinud kümneid parima naisnäitleja auhindu. Uskuge, see vaatepilt annab uue hingamise ja keset morni sügist,” soovitas eelmine Eesti Ekspress.

Ja Maaleht.ee lisab omalt poolt: kui võimalik, minge siiski ka sisse.

Eriti teie, kes te viisi ei pea ja laulukaare alla vaid valehabeme või muu salasepitsuse abil pääseksite. Valestilauljate poolelt vaadates on “Hiilgav!” impeeriumi vastulöök ja teistele, ka sellele naisele, kes saalist lahkudes ise nii kenasti Adele naerulaulu hah-hah-haad laulis, mõnus lihtne lugu inimesest, kes sõprade toel oma suurima unistuse täitumiseni jõudis.

Florence Foster Jenkins laulab:

“HIILGAV!”

Autor: Peter Quilter

Lavastaja Ingomar Vihmar

Kunstnik Riina Degtjarenko

Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres

Tõlkija Martin Algus

Peaosas Ita Ever, teistes osades: Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Britta Vahur, Maria Klenskaja.

Florence Foster Jenkins — maailma halvim laulja! Nõnda on nimetatud seda ebaharilikku naist, kes armastas väga laulda, ent kahjuks sugugi viisi ei pidanud. Tema elulool põhinebki briti noore näitekirjaniku Peter Quilteri komöödia. Jenkins elas möödunud sajandi algupoolel Ameerikas, vanematelt päritud varandus võimaldas tal muusikale pühenduda ja tema karjääri tipuks sai väljamüüdud kontsert prestiižikas 3000-kohalises Carnegie Hallis New Yorgis 1944. aastal.