Hiinlased aeti Peipsil kotti
“Meile oleks parem, kui me siit mitte midagi ei leiaks, aga kahjuks on pilt teine,” räägib Tõnis Saariste.
Saariste on keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni peainspektor-nõunik ja ta näitab pilti. Mitte ilusa õrnalt lainetava ja päikeses sillerdava Peipsi poole, vaid oma nina ette inspektsiooni kaatrisse.
Sinna, kus võrgumasin usinasti kerib. Kerib järvest välja nakkevõrke, mis seal olla ei tohiks. Mis risustavad järve. Need on seal olnud võib-olla päev-kaks, aga võib-olla ka kaks aastat.
Ehitajad järvel tagasi
On läinud nädala kolmapäev. Nina küla all, umbes kuus kilomeetrit kaldast puhastavad keskkonnainspektsiooni inspektorid kahe väikelaeva ja nelja paadiga teist päeva järve sinna jäetud nakkevõrkudest.
Võrgumasin muudkui kerib. Inspektorid Meelis Ludvig ja Vatslovas Budrikas korjavad järjekordsest nakkevõrgust kalu välja. Kes veel elumärki näitavad, need lendavad vette tagasi. Kes mitte, need kasti.
Tasapisi täituvad kastid kaladega ja mustad prügikotid võrkudega. Kalakastid sorteeritakse, osa kalast viiakse hoolekandeasutustele, osa Elistvere loomaparki karumõmmile.
“Osa nakkevõrkudest on ka värskelt pandud, nagu siingi näha, vennad kindlasti kiristavad praegu kaldal vihast hambaid,” arutleb Saariste, kuid ei tunne neile kaasa.
Ei saagi kaasa tunda, sest nakkevõrkudega püügi keeld kaldast kaugemal kui kilomeeter algas Peipsil 20. aprillist. Aga sel päeval näitab kalendrileht juba 5. maid.
“Inimestel on tööd mujal vähem, aga vajadus toit lauale saada ikkagi. Nii käiakse järvel ja proovitakse kala ka keelatud vahenditega kätte saada,” püüab ta ometigi neid mõista ja saab aru, et masu tõttu on ka surve järvele suurem. Paari aasta eest oli tööd ja leiba ka mujal.
Saariste arvab, et kaugelt pole võrgupanijaid vaja otsida. Eks ikka Nina küla inimesed ise ja küllap osa neist ka kutselised kalurid. Vaevalt Kallaste mehed siia tulema hakkavad. Aga silte võrkudel loomulikult juures ei ole. Nii pole ka kedagi otsida.
Võrgud topitakse suurtesse mustadesse kilekottidesse, number leitud koha koordinaatidega juurde ja nööriga kinni. Igaks juhuks hoitakse neid natuke aega alles ja siis hävitatakse.
“Eks neid nakkevõrke pannaksegi siia selleks, et saada kätte koha, kallist kala. Luts ja latikas pole nii väärtuslikud, aga söögilauale head ikka,” vaatab Saariste võrgunoosi.
Paistab, et võrkudel lõppu ei tulegi. Masin muudkui kerib ja kerib neid. Inspektorid kisuvad võrku kinni jäänud või end sinna kinni mässinud kalu välja.
Inspektorid tõdevad, et rannajoont kontrolli all hoida pole lihtne. See algab Vasknarvast ja lõpeb Mehikoormaga. Antakse endast parim, aga kohati on see lootusetu. Iga paadi juurde inspektorit panna ei saa. Arvestuslikke kalamehi on Peipsil poole tuhande ringis, kalandusega tegelevaid inspektoreid alla kümne.
Võrk järve igaks juhuks
Peaaegu kõik võrgud, mis masin välja kerib, on nn hiinlased. Heade püügiomadustega Hiina päritolu nakkevõrgud, kuhu kala takerdub paremini kui teistesse võrkudesse. Ja kõige tähtsam, miks neid kasutatakse, on see, et need on kõige odavam püügivahend.
“Need ei maksa peaaegu midagi, 75–80 krooni võrk, ainult ühe püütud koha hind, kui see müüa,” selgitab juhtivinspektor Ivar Veider.
Puhastusaktsioonil osaleva keskkonnainspektsiooni kalakaitseosakonna juhataja Indrek Ulla sõnul tekitab võrgu odavus osal kalureist süüdimatuse
tunnet.
“Võib-olla ilm väga ei lubagi, aga ta paneb selle igaks juhuks järve sisse ja tihtipeale ei toogi pärast välja.”
On ka olukordi, kus võrke ei saa enam kätte jää tõttu või on torm märgistuse minema viinud ja võrgud jäävad järve ulpima. Kõige suurem mure ongi, et kui võrgud jäävad järve kauaks, vajuvad nad kaladega täitudes põhja ja kalad roiskuvad.
Mingil ajal tõuseb võrk siis jälle üles ja muutub taas aktiivseks püüniseks.
Nii võib see korduda seni, kuni võrk ükskord nii ära keerdub, et vajub põhja, kus ei idane ega mädane. Aga selle ajaga on ta suure koguse kalu hävitanud. Paraku on suurem osa järve risustavatest “hiinlastest” siiski kalameeste suhtumisest ja saamahimust tingitud, tõdevad inspektorid.
“Kes oma kartulipõldu ei hari, väeta ega mulda, see saaki ei saa, aga järvel ei kiputa niiviisi mõtlema, see põld tundub nii suur olevat,” võtab Ulla tekkinud olukorra põhjuse kokku, pidades parasjagu toimuvat puhastusaktsiooni tagajärgedega võitlemiseks.
Kuidas siis ikkagi teha kaluritele selgeks, et nad “hiinlasi” järve jättes saevad oksa, millel ise istuvad?
“Järgmiseks aastaks kavandame projekti, kus kalurid, miks mitte ka harrastajad koostöös keskkonnainspektsiooniga ja KIKi toetusel järve ise puhastaksid,” peab plaani Liivika Näks, keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist, kes kurva pilguga jälgib Peipsil, kuidas võrgumasin järjekordset “hiinlast” koos sinna kinni jäänud ammuilma surnud kaladega välja tirib. Ehk kalameestel seda trööstitut pilti nähes teadlikkus ja suhtumine järve kasvab.
Samas oleks võimatu “hiinlasi” ka keelata. Nakkevõrkudega püütakse igal pool maailmas.
Tragi leiab “hiinlase” üles
“Kuidas saaks “hiina” nakkevõrku defineerida, kui tegelikult vastab see kõige tavalisema nakkevõrgu tunnustele, välja arvatud selle hind, mis on nii-öelda meie võrkude omast poole odavam,” arutleb Indrek Ulla.
Neli paati jätkavad kuue kilomeetri kaugusel kaldast järve kammimist. See käib nii, et paadist visatakse tragi ehk otsiankur, mis meenutab metallist haaratsit, vette.
Tragi jookseb mööda põhja, ja kui võrk selle taha kinni jääb, tõstetakse see üles, pannakse märk külge ning suuremad laevad oma võrgumasinatega kerivad võrgud järvest välja.
Kui inspektorid õhtul väsinuna saagi kokku loevad, saavad nad 96 nakkevõrku. Eelmise päevaga kokku, kus tugev tuul töid segas, 131 võrku kogupikkusega umbes üheksa kilomeetrit.
“Meie jõust Peipsi puhastamiseks jääb muidugi väheks, kogu järve puhastamiseks kuluks mitu head kuud,” jääb Saariste kahe päevaga kottidesse aetud “hiinlasi” takseerides mõtlikuks.
