Olav Kärt on aastakümnete jooksul olnud paljudes juhtivates ametites – kümmekond aastat oli ta Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituuti direktor, söötmisõpetuse ja toitumisfüsioloogia professorina loeb ta tudengitele loenguid siiamaani. Lisagem siia juurde varasemast ajast põllumajandusministeeriumi teadusosakonna juhataja ameti. Enne seda töötas ta ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse nõunikuna.

Ometi pole kõrged tiitlid ja ametikohad professorit uhkeks teinud, hingelt on Kärt jäänud maapoisiks. Kes Olav Kärti vähegi tunneb, teab, et see mees on äärmiselt sõbralik, vastutulelik ja igas laudas kui oma inimene – tema nõuandeid vajavad nii tipp-põllumehed kui väiksemad talunikud.

Kui küsida üle Eesti piimafarmides, et kes teid loomade söötmise alal nõustab, siis vastus on enamasti: "Loomulikult Olav Kärt!" Mõni lisab kinnituseks veel juurde, et tema arutab oma piimakarja söötmisprobleeme ainult professoriga, konsulentidelt pole tal enam midagi küsida.

Hingelt maapoiss

Olav Kärdi juured on Imaveres Järvamaal. Tema kodukoht asus kunagise Imavere mõisa maadel, seal, kus pärast Esimest maailmasõda jagati Kärdi vanaisale osa mõisamaadest renditaluks.

"Saime maja mõisa puuaeda, nii et isegi viljakuivatid ja aidad jäid minu vanaisale. Kodanlikul ajal pidas vanaema talu. Isa Oskar Kärt õppis karjakontrolli assistendiks ja oli üks esimesi assistente Eestis. Ema Aino oli kohaliku kultuurimaja juhataja, dirigeeris koore ja oli tuntud etnograaf," meenutab Kärt.

Kärdi isa töötas algul Pilu sovhoosis zootehnikuna, hiljem muudeti see Adavere sovhoosi osakonnaks, kus isa töötas nii karjakontrolli assistendi kui selektsionäärina.

Peres sirgus kolm poissi. "Vanem ja noorem vend olid võrriparandajad ja tehnikamehed, aga mind see võrriparandamine eriti ei huvitanud, käisin isa kõrval kogu aeg tööl kaasas ja hakkasin loomakasvatust tudeerima," meenutab poegadest keskmine Olav Kärt, kuidas tekkis huvi loomakasvatuse, söötmise ja pidamistingimuste vastu. Kodus peeti ka paari lehma – selle piimaraha eest sai poistele mootorrattad ostetud.

Olav Kärt läkski Gagarini-nimelisse näidissovhoostehnikumi ehk Vana-Võidu tehnikumi loomakasvatust õppima. Hiljem lõpetas mees zootehnikuna EPA. Kõik suved juba poisikesest peale kuni tudengipraktikumideni veetis ta aga Adavere sovhoosi lautades.

"Olin suviti karjakontrolli assistent, tegin piimaproove. Siis olin noor karjabrigadir, seemendustehnik, loomade selektsionäär, isa kõrval olen kõik praktikad ära teinud," toob mees esile, et praktilist laudatööd tunneb ta läbi ja lõhki.

EPA lõpetamise järel oligi esimene töö Adaveres, kus tuli koostada karjade söödaratsioonid ja talvised söötmisplaanid.

Laudast teadustööle

1973. aasta hilissügisel sai Kärdist Valgamaal Hellenurme kolhoosi zootehnik, mõned aastad hiljem astus noormees EPA aspirantuuri.

"Mingi väike kiiks teadust teha oli mul juba varem sees, mulle meeldis filosoofia loenguid kuulata ja asju sügavamalt uurida," meenutab Olav Kärt. "Alustasin aspirantuuriga statsionaaris professor Ülo Olli juures 1976. aastal."

Kärdi kandidaaditöö teema oli proteiinisöötade kaitsetöötlemine ja protekteerimine. Kandidaaditööle järgnes kümmekond aastat hiljem doktoritöö, mis käsitles rasvade söötmist lüpsilehmadele. Aastatega jõudis Kärt kateedrijuhataja ametisse, hiljem professoritoolile.

"Pidasin loenguid, tegin teadustööd ja nõustasin põllumehi."

Olav Kärt pole kunagi olnud nn kabinetiprofessor, oma ameti loomulikuks osaks on ta alati pidanud talu- ja põllumeestele nõuannete jagamist, nende koolitamist loomade söötmise ja söödaratsioonide koostamise alal.

Praegune emeriitprofessor meenutab, kuidas omal ajal moodustati farmerite klubi, kus kord kuus koos käidi ja tööasju arutati, koos sõideti ka välismaa farmidesse teadmisi omandama. Hiljem on sellest klubist tõusnud mitmeidki tipp-põllumehi.

"Olen päris palju noori kateedrisse toonud. Kindlasti tahavad ka nemad kunagi professoriks saada. Noortele on vaja anda võimalusi, ei tohi takistada," toob Kärt esile, miks ta eelmisel sügisel maaülikoolis kõrgetest kohtadest loobus ja praegu emeriitprofessorina ülikoolis loenguid loeb.

Jõusööda asemel silo

Vene ajal farmides töötanud ja õppinud mees meenutab, et suurim muutus võimu vahetusega oli loomade ninaesiese muutus, kuna odav vene jõusööt kadus ära. "Varem anti rohkem jõusööta ja tehti heina, nüüd on põhiline jõusööt ja silo. Kolhoosi ajal olid juurviljad ja kartul omast käest, siis läks see ka loomadele ette. Silo järele polnud nii suurt tarvidust. Aga nüüd on rohusöötade osakaal tunduvalt tõusnud," räägib Kärt.

"Vene ajal anti liitri piima kohta 500 grammi jõusööta, nüüd antakse paremates farmides 300–320 grammi," selgitab professor. Erinevaid konsultatsioone andes arvutab ta välja ka kuivaine ja energia tasakaalu söödas, et kuivaine kõrval oleks proteiini ja mineraalaineid rohkem. Ehkki rasvhapetega, näiteks rapsikoogis, saab energia osa tõsta, on liigne rasvhapete söötmine looma tervisele kahjulik.

Aastakümneid söötmiskoolitusi

"Olen paljusid aidanud. Üks esimesi, kellega koos tööle hakkasime, oli Hillar Pulk Lääne-Virumaalt. Küllap katsetatud ja muudetud söödaratsioonide abiga tõusis Pulk esimeseks põllumeheks, kes sai üle 10 000 kg piima lehma kohta," räägib Olav Kärt.

Pikaajaline koostöö on Kärdil olnud ka Torma Põllumajanduse Osaühinguga, eesotsas Ahto Viliga, samuti kunagi Jaak Hinrikusele kuulunud AS Põlva Agroga. Teadlaste-põllumeeste koostööst on tõusnud ka lehmade väljalüps.

Samas rõhutab emeriitprofessor, et tema eesmärk pole kunagi olnud saada endale püsikliente, kes ainult teadlaste nõuannetest sõltuvad.

"Olen püüdnud tõsta farmeri oma tasemele, mitte langeda tema tasemele. Minu eesmärk on teha piimakarja söötmise alused inimesele selgeks, et ta saaks aru, milleks ühte või teist asja vaja on ja suudaks hiljem iseseisvalt otsuseid teha," ta. Oma sõnul on ta kõige rohkem vihastanud selliste firmajuhtide peale, kes ütlevad: "Räägi traktoristile, tema segab sööda."

"Homme on võib-olla tööl juba uus traktorist, aga firmajuht jääb alles, teda on vaja harida, koolitada!"

Oma nõuandeid on Kärt kogu aeg tasuta jaganud ja seda teeb ta ka edaspidi, nüüd juba AS Baltic Agro konsultandina. Olav Kärt on ka koostöös Meelis Otsaga välja töötanud söötmisprogrammi, mille alusel söödetakse nüüd vähemalt kolmandikku Eesti lehmadest.

Säilitab sõltumatuse

Küsimuse peale, kas AS Baltic Agros töötades tuleb tal kiita ainult selle firma tooteid, hakkab Olav Kärt naerma: "Ma teen täpselt sama asja, nagu olen kogu aeg teinud – nõustan teaduslikult farmerid ja meie firma töötajaid, ma ei ole kaubamüügiga seotud."

Baltic Agro impordib Eestisse jõusööta, mineraalelemente, mineraalsöötasid ja silokonservante.

"Mul on põhimõte, et kui on vaja konkreetse farmi piimakarjale välja töötada individuaalne söödaratsioon, siis meie paneme selle retsepti kokku ja tellime kogu sööda vajalikus ratsioonis ja eri ainete koostisega. Koostame söötmistrateegia ja kui selgub, et sööt oli kehv, siis olen mina kehva nõu andnud," rõhutab Kärt.

Professori hinnangul on sel talvel silo paljudes põllumajandusettevõtetes kehvavõitu olnud, sest põhiline silo tehti eelmisel aastal just kolmandast niitest sügisel, kui ilmad olid vihmased ja rohi läbimärg. Samas ei kasutatud õigeid konservante. Olav Kärdi hinnangul on bioloogilised konservandid ületähtsustatud, sest halbade ilmastikutingimuste puhul tuleks ilmtingimata kasutada keemilisi silokindlustuslisandeid, muidu läheb silo riknema.

"Bioloogiliste kindlustuslisandite kasutamisega oleme läinud ühest äärmusest teise. Järsku hakati neid hulgi sisse tooma ja üles kiitma, samas farmeritele ei selgitatud ausalt, millal bioloogiline kindlustuslisand toimib ja millal mitte," selgitab söötmisprofessor. Ta toob välja põhireegli, et märja silo puhul tuleks kasutada ikkagi keemilist konservanti.

Põhjalike kogemuste ja teadmistega mees võib loomasööda valdkondades filigraanse põhjalikkusega arutleda, samas ka lühidalt ja lakooniliselt talumehele põhitõed paika panna. On ta ju karjaassistendist isa poolt pärinud filigraanse põhjalikkuse, aga kultuurijuhist ema poolt suurepärase dirigeerimis-, juhtimis- ja esinemisoskuse. Selle mehe puhul on tegemist aukartust äratava teadmistepagasi, kogemuste ja suurepäraste juhiomadustega.

Olav Kärt on pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi. 1996. aastal valiti ta Rootsi Kuningliku Metsandus-ja põllumajandusakadeemia välisliikmeks.

Tänulik on Kärt eelkõige oma vanematele, kes ta sellisele teele juhatasid, ja kõige uhkem oma laste ja lastelaste üle. "Mul on kaks tütart ja kolm lapselast: Iris, Markus ja Norman, nendest tunnen kõige enam rõõmu."

Maainimeste kiituseks toob professor Olav Kärt välja Eesti talumeeste ja põllumeeste erakordset õpihimu ja püüdlemist teadmiste poole.

"Piimandus on meie juhtiv majandusharu ja osa piimatoodangu kiirest tõusust on tulnud just oskuste ja teadmiste läbi. Kõik meie inimesed on agarad käima nõupidamistel, koolitustel ja seminaridel."

Artikkel on pärit ajakirjast Maamajandus 4/2012.