“Hipide revolutsiooni” autor: meil annab riik kultuurile raha võimutruuduse eest

 (3)
“Eestlased ju ei tundnud ennast Nõukogude Liidus õnnelikult. Täpselt niisama on ka venelastega. Need inimesed, kes ennast pidasid nõukogude inimesteks, olid ühesugused, nii siin Eestis kui meil Venemaal. Meil on seega ka selles midagi ühist,” rääkis Mihha
“Eestlased ju ei tundnud ennast Nõukogude Liidus õnnelikult. Täpselt niisama on ka venelastega. Need inimesed, kes ennast pidasid nõukogude inimesteks, olid ühesugused, nii siin Eestis kui meil Venemaal. Meil on seega ka selles midagi ühist,” rääkis Mihhail Durnenkov enne esietendust.Viio Aitsam

“Isegi nõukogude korda ei tohiks ma ilmselt negatiivses võtmes kujutada. See on ka selline ohtlik ja kahtlane teema tänapäeva Venemaa kultuuriruumis,” möönab tuntud Vene dramaturg Mihhail Durnenkov.

Heidan pilgu üle Ugala teatri teise korruse terrassikohviku. Teretan, keda tunnen, fikseerin, et vanu tuttavaid on vähemaks jäänud. Mul on kohtumiseni aega. Saan taas aru, kui äge koht see kohvik on. Akendest avanev vaade Viljandile meenutab alati uut maali. Jään vaatama nagu ikka.

Kui kokkulepitud aeg on käes, siis Vene tuntud dramaturgi pole. Teda juba otsitakse. Kell viis algab esietendus, aga Mihhail Durnenkov, näidendi "Hipide revolutsioon" autor, on kadunud. Mulle see meeldib. Ei aja närvi.

Selgub, et ta unustas end oma 13aastase pojaga maalilise Viljandi talvisesse pilti jalutama.

Küsin, kas tal poleks ebamugav, kui teda sinataksin. Et nii mul oleks lihtsam. Ta vastab, et pole, kuid mina peaksin nõus olema sellega, et tal on lihtsam mulle "teie" öelda. Sellel pinnal olemegi äkki tuttavad. Võime rääkida.

Ajame juttu. Vaatame, mis välja tuleb. Kas pabistad?

Seotud lood:

Esietenduse pärast? Ei, enam ei pabista, nägin eile läbimängu. Võib-olla see ei juhtu täna, aga paari-kolme etenduse pärast on lavastusega kõik korras. Lavastus vajab publikule mängimist ja siis ta leiab ennast.

Oled 39aastane, ei elanud ise nõukogude ega lääne hipiaegadel. Mõtlesid sa kirjutades, mis on sellest lillelaste ajast jõudnud tänapäeva? Kas üldse on midagi alles?

Peab aru saama, et nõukogude hipindus, võrreldes lääne omaga, oli spetsiifiline. Ameerika hipid rääkisid, et nad vajavad vaid armastust, aga nõukogude hipid asetasid esikohale vabaduse. Kui kirjutasin, siis mõtlesin sellest palju. Et kuidas vaba kontrakultuur sai sündida ja elada nõukogude süsteemi vanglas. Milline konflikt!

Minu noorusaeg oli ju samuti mitteformaalne. Kuulasin muusikat, käisin kontsertidel. Oli palju slängi ja jutuajamisi nendega, kes olid hipiaegadest alles. Muide ka släng, tolleaegsed väljendid on tänini vene keeles olemas, neid kasutatakse. Eriti kehtib see nende kohta, kes kuulavad underground-muusikat. Kas või sõna hair – juuksed.

Mul on tunne, et pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist sai Venemaa korraks vabaks. Nüüd on taas alanud keelamiste aeg. Ka kultuuris.

Jaa-jaa.

Kas teil on noori, kes sellele vastu seisavad?

Noored on alati ja igal pool mässajad. Nad tõukuvad täiskasvanute kultuurist eemale. Täiskasvanud, see on poliitika, ühiskond, oma suhete süsteem, töö... Noored tahavad selle eest põgeneda. Muidugi on Venemaal ka praegu palju opositsiooniliselt meelestatud noori.

Kas nad ei lahku maalt?

Paljud on lahkunud ja paljud plaanivad. Aga lahkuda on vaja kuhugi, ja paljudel pole seda kohta ega võimalusi. Venemaal on alati olnud kaks teed: emigratsioon ja sisemine emigratsioon. Hipiaeg oli osa siseemigratsioonist.

Nõukogude Liidust polnud võimalik lahkuda ...

... nüüd on samamoodi. Ja kuhu lahkuda, mida seal teha?

No mina võin Eestist sõita enam-vähem kuhu tahan, kui on raha. Mulle meeldib Venemaal rohkem kui Belgias. Aga Venesse on vaja viisat ja samamoodi pappi. Saad aru?

Saan aru. Mina näiteks välistan üldse võimaluse emigreeruda. Ma olen vene kirjanik ja vene keel on minu keel. Ma ei kujuta ette, millega võiksin tegelda näiteks Inglismaal, Ameerikas...

Sinu näidendeid ju mängitakse Inglismaal ja Ameerikas?

Mängitakse, aga need on Vene kirjaniku näidendid, mis on tõlgitud inglise keelde. See ei ole see, mida saaks võrrelda emigrandi eluga. Emigrandi elu, kus tahes, on raske ja keeruline.

Jaa...

Mulle tundub, et me võime midagi muuta paremaks omal maal. Muuta sellega, millest kirjutame, sellega, mida teeme... Iga kord ... ka kirjutades näidendit hipidest, mõtlesin, et saan väljaöelduga näidata oma suhtumist sellesse, mis sünnib Venemaal ja mujal maailmas.

Sa teadsid kirjutades, et näidendit hakatakse mängima vabas Eestis.

Muidugi. Mõtlesin sellele. Ma ei mõelnud tsensuurile.

Aga kui kirjutad oma teatritele, kuidas siis?

Loe veel

Kui oleksin "Hipide revolutsiooni" kirjutanud mõne Moskva teatri tellimusel, siis ma ei oleks tohtinud isegi meenutada narkootikumide nimesid. Ei oleks tohtinud rääkida geisuhetest. Väga poliitiline ei tohiks mis tahes näidend olla nagunii.

Isegi nõukogude korda ei tohiks ma ilmselt negatiivses võtmes kujutada. See on ka selline ohtlik ja kahtlane teema tänapäeva Venemaa kultuuriruumis.

Kogu see jant lavastaja Kirill Serebrennikovi ja ta kaasteelistega ... kodusarestid, laim ajalehtedes, veebis ja televisioonis ... jutt sellest, kuidas on varastatud rahva raha...

Jah. Meie riik ametlikult eitab tsensuuri. Samas on enamik teatritest riiklikul ülalpidamisel. Ja siis öeldaksegi: me lihtsalt ei anna teile raha. Rahata on teatrit keeruline teha.

Ameerikas on ju sama värk. Erateatrid küll, aga kui ikka rahastajad ütlevad, et neile pole seda vaja ja nad raha ei anna, siis – ikka on tsensuur.

Alati antakse raha millegi eest. Vahetatakse. Vene riigis antakse kultuurile raha selle eest, et oleksid lojaalne.

(Pikk vaikus.)

Praegu sa räägid minuga. Meie vestlus ilmub Eesti suurimas nädalalehes. Kas ei või juhtuda, et see tõlgitakse, kantakse ette kuhu vaja ja sul tuleb pahandusi?

Ja mis siis. See, mida ma räägin, on minu arvamus. Meil on sõnavabadus. (Paus, mõlemad mõtleme.)

Ma ei tööta riigiasutuses, ma ei ole ametnik, ma teenin raha oma talendiga, oma näidenditega. Kui kellelegi ei meeldi see, mida ma räägin ja teen, siis nad ei pea ostma minu näidendeid. Kõik. Selline on minu positsioon.

Kunstnik peab olema vaba. Ta hukkub, kui ei ole vaba. Tulen taas hipide juurde – see on hiigelsuur tragöödia, kui paljusid inimesi lämmatas sotsialistlik kord, nõukogude võim. Lämmatas nii, et seda ei olnud võimalik kogu aeg ignoreerida. See näidend on sellest, kuidas sa võid olla hinges ja unistustes küll vaba, aga elu, riik su ümber on julm.

Ma arvan, et kapitalism on sama julm, vähemalt kohati. John Lennon tapeti, sest vabaduse ja armastuse sõnum muutus riigis valitsevale võimule ohtlikuks. Muusikast, päris muusikast tehti rahamasin. See on üks näide. Rääkimata sellest, et iga ori tahab orjapidajaks, mõeldes, et see ongi vabadus. Lennon ka teenis suurt raha, aga laulis võrdsusest. Teda inimesed uskusid... Kui ta elaks, usun, oleks maailm teine...

Ma ei tea. Äkki see on minu illusioon, kuna olen Venemaalt, aga minu meelest annab kapitalism palju vabamad käed olla ja elada. Kapitalism on selline ühiskond, kus inimesed jätavad selle ostmata, mis neile ei meeldi. Samas võid kõike teha, keegi ei keela.

Mingis mõttes on teil õigus. Mõtlen, et kui täna laulda Lennoni laulu "Imagine" Venemaal, siis selle eest võib vangi sattuda küll. Just teksti, sõnumi pärast.

Selgita.

See on üleskutse loobuda religioonist, kaotada riigid ja valitsused, olla iseseisev. See oleks tänapäeva Venemaa kontekstis ekstremistlik tekst. (Nüüd me mõlemad korraks kibedalt muigame.) Nõnda et John Lennoni teksti oma sõnadega ümberjutustamine ja selle avalik esitamine võivad esile kutsuda tormi, mille tagajärjed võivad olla ettearvamatud.

Vene muusikud on alati julgenud oma protesti väljendada.

Mulle tundub, et protest on rokkmuusikast kadunud – pole protesti ja pole ka rokki, vähemalt varasemal kujul. See kultuur on läinud räppmuusikasse, hiphoppi, on muutunud tänavakultuuri osaks. Nende tekstides ma tunnen tõesti protestivaimu täiskasvanute maailma vastu. Kuid mitte alati.

Ma vahel vaidlen oma vene sõbraga ja püüan seletada, et see, mis Venemaal on halvasti, on olemas ka meil.

Sellist näidendit ja lavastust nagu "Hipide revolutsioon", meil Venemaal sündida poleks saanud. Igal aastal lisandub liiga palju seadusepiiranguid. Praegune võim sunnib meid mõtlema nii, et meie oleme kõik see hea, mis on pärit Nõukogude Liidust, ja kõike seda, mis halb, kas pole olnud või vähemasti pole see meie.

"Stalini surm" – see film on Venemaal keelatud?

Jah. Ja mida see tähendab? Võim ütleb ka nõukogude aja tumedale poolele "jah". Ütleb, et me oleme pärijad. Ütleb, et sõimates Stalinit te sõimate meid, ja seda me ei kannata. Vahepeal olid ajad, kui öeldi, et meie, venelased, oleme tsaaririigi pärijad, sealt pärit kultuuri edasikandjad, ning see, mis vahepeale jäi, oli õnnetus. Nüüd tunnistatakse, et meie – see on kõik, mis on olnud. See on halb märk.

Nõukogude ajast räägitakse taas kui õitsvast ja õnnelikust, mil olime suur ja nii tugev riik, et kogu maailm meid kartis. See on revanšistlik positsioon – praegu ei karda meid keegi, siis kardeti, tahame seda aega tagasi...

Oled sa märganud, et kui varem ehitasid müüre kommunistid, siis nüüd teevad seda just lääneriigid?

Mu meelest on kogu maailm muutunud ettevaatlikuks. Ma saan aru, miks ameeriklased valisid presidendiks Trumpi. Sellepärast, et maailmas on Putin. Putini vastu saab ainult temasugune rusika ja karakteriga tegelane.

Maailm on ära hirmutatud. Kui inimesed kardavad tulevikku, siis nad pööravad pilgu minevikku. See on nii kogu maailmas. Maailma valitseb hirm tuleviku ees, hirm sõja ees.

Nõukogude ajal räägiti külmast sõjast ja võidurelvastuti.

Jah, nüüd on termin "hübriidsõda". Selline, mis ju tegelikult käib Ukrainas. Me räägime, et oleme sõbrad, mingit sõda pole, aga tegelikult...

Mul on näidend "Sõda pole veel alanud". Seda mängitakse paljudes riikides. Lugu kirjeldab rahulikku elu. Aga kõigil tegelastel on tunne, et midagi sünnib seinte taga, mis meid ümbritsevad. See on näidend nähtamatust sõjast, mis juba käib.

Millised on praegu Venemaal sündivate näidendite teemad?

Harilikult kirjutatakse sellest, mis haiget teeb. Sellest, mis valutab. Sellepärast on palju näidendeid neil teemadel, mida keelatakse – see on reaktsioon. Palju on näidendeid vähemusrahvustest, poliitikast, sõjast, vägivallast. Ma ei ole selle aasta töid veel lugenud, aga arvan, et tulevad näidendid koduvägivallast. Palju on feministlikke näidendeid.

Muidugi on Venemaal ka praegu palju opositsiooniliselt meelestatud noori.

See on taas dramaturgide reaktsioon maailma muutumisele. Maailm muutub praegu igal pool ja väga kiiresti. Mulle tundub, et näidendid näitavad teed ja ütlevad, et see, mis sünnib meil, on tee, mida mööda ei tohiks minna.

Mul on ikkagi selline ettekujutus, et kui Moskvas ei saa lavastada, on takistusi, siis – Venemaa on ju suur ja erinev ka – on võimalik minna sinna, kus saab. Mu meelest teie noored lavastajad ja kirjanikud just seda teevad.

Noored, jah, võivad. Aga see võimalus siiski ei ole nende käes. Võim on direktorite käes, kes saavad raha riigilt ja on selle lõa otsas. Aga ikka lavastatakse kusagil mõni näidend, mis kutsub esile suure skandaali. Direktorid kardavad skandaale. Kardetakse, et toetused kaovad, preemiaid ei maksta – milleks liigseid probleeme teatrile ja endale ka.

Vangi kedagi ei panda, aga töö võib kaotada ka kõige parem ja tuntum kultuuriinimene.

Mis on Vene teatri suurim probleem praegu?

Ma ei saa rääkida kogu Venemaast, aga Moskvas näiteks on see, et teatreid juhivad väga vanad kunstilised juhid, kes omal ajal ei valmistanud ette noori, kellele teater edasi anda. Elatakse mugavustsoonis. Võib juhtuda, et üks põlvkond loojaid kaob, aga uut asemele ei tule.

Vanema põlvkonna tuntud tegelased on praeguse võimuga seotud. Väliselt küll protestitakse, aga mitte väga kõvahäälselt.

Viljandis oli mulle suureks üllatuseks, et sellisel ilusal ja suurel teatril saab olla nii noor kunstiline juht. Kuidas talle usaldati nii suur teater? Meil seda – kui mõni erand välja arvata – ei juhtu.

No aga loodus tühja kohta ei jäta.

Näeme.

Maailm – hea ja kuri – ei ole tasakaalus. Puhta südamega kangelane peab selle tasakaalu aitama. Ei ole vaja olla väga tark, ei ole vaja olla väga kaval, osav ... on vaja puhast südant, ja see aitab maailma mõista.

On olemas tõed, mis on igavesed.

On. Need on alati käeulatuses olemas. Aga need ei tööta riikide, maade ja sotsiaalsete gruppide, vaid ainult inimeste vahel.

Kas kõik venelased arvavad, et eestlased on fašistid?

(Kerge muigega.) See on vale, kõik venelased nii ei mõtle. Kunstnike ülesanne ongi näidata, et maailmas on erilist ja imelist. Tuleb näidata mitmepalgelist maailma ja seda, et on olemas varjundid, ei ole vaid omad ja võõrad.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare