Hobusega lumel: saanisõit ja skijöring
Hobune külma ei karda, vähemalt seni kui kuiv on. Parajalt tallatud lumi pole ka halvem pinnas kui keskpärane liivaväljak ja on paremgi mõnest libedast murust.
Siiski tunnevad end lumel kindlamini aeglasemalt liikuvad hobused ja üks põhjus, miks traavlid, eriti kõrge käiguga orlovi traavlid, olid populaarsed just Venemaal, oli kindlasti sügav lumi.
Ratsasport on praegu saanud talialaks küll, kuid seda sisemaneežides. Mitte ammu treeniti aga Eestiski palju lumel, hüpati ka 150 cm takistusi ning sõjaaegsed ohvitserid on rääkinud, kuidas nad harjutasid lumest vormitud vallidel ja müüridel, mis parema nähtavuse huvides värviti tuhaga mustaks.
Tuntuim koht, kus praegugi peetakse nii takistussõidus kui võidusõitudes võistlusi lumel, on Šveitsi talikuurort St. Moritz.
Seal toimuvad lumel iga-aastased suured takistussõiduvõistlused jaanuari keskel juba alates 1959. aastast. Osavõtjad on maailma paremikku kuuluvad takistussõitjad, enamuses muidugi šveitslased.
Taolisi võistlusi korraldatakse mujalgi ning maailma tippmark võistluses hüppe võimsusele lumeväljakul on püstitatud hoopis Kössenis Tiroolis, kus sakslane Rene Tebbel ületas 1998. aastal hobusel Renomette 2 m 27 cm.
1985 lisandus St. Moritzi ratsavõistluste programmi ka poloturniir, aga tähtsaimad on ikka rahvusvahelised galopivõidusõidud, mis toimusid 2001. aastal juba 94. korda.
Kolme nädalavahetust hõlmavad võistlused sisaldavad nii tavalisi täisvereliste ratsahobuste võidusõite, traavivõistlusi kui skijöringut. Publikut olevat neil võistlustel ligi 25 000 ja see on suur prominentide kokkutulek, nimetatud ka „karusnahapeoks“.
Mis on skijöring? See Norrast tulnud sõna tähendab praegu palju erinevaid harrastusi. St. Moritzis suurim tõmbenumber on suusatajate võidusõit galopihobuste (tavaliselt täisvereliste) taga. Hobune veab suusatajat kummitrossiga, mis on kinnitatud viimase vöö külge, suusataja juhib hobust ohjade abil ise, ratsanikku seljas ei ole. See on kõige põnevam, ohtlikum ja väidetavalt St. Moritzis leiutatud ning seal esmakordselt peetud võistlus. Esimene selline sõit toimus 1. märtsil 1906. Starti lastakse korraga 12 võistlejat.
Lihtsam on võidusõit, kus hobust juhib ratsanik ja suusataja peab hobuse taga vaid jalul püsima. Sellist meelelahutust pakuvad paljud talikuurordid. Seda peetakse ka üheks haflingi tõugu hobuse ellujäämise šansiks — turiste suuskadel ringi vedada. Muide, ka eesti hobusele võiks selline töö sobida ja Saaremaa randu mööda hobuse taga rännata oleks jälle midagi, et turistil ega eesti hobusel igav ei hakkaks.
Ainult et koerad võivad konkurendid olla, sest maailmas on igasuguste koerarakendite spordis jõutud juba maailmameistrivõistlusteni. Vähem võistlusena, pigem lihtsalt matkamisena harrastatakse suurte rakendite kõrval ka ühe koera jõul liikumist ja just seda tuntakse skijöringuna rohkemgi kui hobuste abil suuskadel liikumist.
Soomes on taaselustatud veel kunagi Soome ratsaväes harrastatud ala nn hiihtoesteratsastus (tõlkes ehk suusaratsatakistussõit). Selles ületab ratsanik kuni 100 cm takistusi, vedades samal ajal järel suusatajat, kelle jaoks on takistuste kõrval trampliinid, kust tema siis omakorda hüppeid teeb.
Allikas: Kogumik “Ratsanik ja hobune”, 2002.
