Hommikused hõrgutised
Mulle meeldib süüa teha ja roogi maitsta, aga kokasaated tunduvad üldjuhul igavad, välja arvatud Jamie Oliveri vaimukad etteasted või siis näiteks aastatetagune sari, kui Jan Uuspõld käis improviseerides kuulsustel külas.
Kärutädi puder
Maikuu lõpus jäin ühel laupäevahommikul pärast ärkamist pikemalt teleri ette lösutama. Kõik algas sellest, et ekraanil valmistati Mulgi putru. Sarja “Säärased mulgid” peategelane Milvi näitas Abja päevakeskuses koos kokatädi Selmaga, kuidas teha mulkide traditsioonilist putru. Kõlas Mulgi murre, mida minul kui Mulgi juurtega tallinlasel oli eriti mõnus kuulata. Sealjuures rõhutas peategelane Milvi, et teie seal Tallinnas kõnelete Mulgi pudrust, aga tegelikult on see kärutädi puder.
Naised katsid laua ja pakkusid putru Mulgimaa vallavanematele, kes oma uhketes Mulgi kuubedes päevakeskuse uksest sisse astusid. Olin valmis kohe kööki tormama ja hakkama kärutädi pudru jaoks vajalikke aineid otsima. Aga kus sa sellega, teine isuäratav saade tuli kohe peale.
See hõlmas kõike loomade kasvatamisest kuni liha serveerimiseni. Saate nimi oli “Lammas Eesti moodi”, ja kui pärast kavast vaatasin, oli see tehtud juba 2006. aastal. Aga mõjus päevakohasena ka nüüd, kui lambaliha Eestis endiselt eksootiline.
Tegelikult on lammas Eesti maastikul üsna tavaline loom, siinmail on lambaid kasvatatud juba mitu tuhat aastat, aga lambalihaga seostub meile ennekõike ikka tõmmu lõunamaa mees šašlõkki küpsetamas. Kasukamaitset kartes ei julgeta lambaliha kodus valmistada. Kuigi lambaid peetakse Eestis palju, on lambaliha poest raske leida. Kui leidub, siis ennekõike välismaist.
See mõistusevastane olukord kehtib siiani ja ega saadegi head seletust andnud, miks. Lambapidamine on talunikele lihtne tegevusharu – lammast ei pea mitu korda päevas lüpsma nagu lehma, talle ei pea mitu korda päevas sooja sööki andma nagu seale. Piisab heinamaast, kusjuures lammast saab kasvatada ka maadel, kus intensiivse põllumajandusega on raske tegelda.
Ettevõtja Raimo Kägu tõstatas küsimuse, et kui on võimalik võtta puurkaevust vett ja seda edukalt müüa, siis miks on lambaliha müümine keerulisem – miks saab eestlane aru puhtast veest, aga mitte heast lihast? “Ei ole võimalik võrrelda sealiha lambalihaga, sest lammas valib toidu ise, ja kui toit on halb, siis ta seda ei söö,” selgitas Kägu. Ning imestas, miks on lambakasvatuses raske ots otsaga kokku tulla.
Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhtide sõnul puudub Eestis suurte lambakarjade pidamise kogemus. Kui eestlaste mõttemaailmas on talupidamine siiani loomakarjatamine, siis uut mõtlemist on toonud Eestisse Rägavere mõisa omanik, ameeriklane Morgan Hammerbeck, kes hakkas Eestist lambaid kokku ostma 2000. aastal ja peab Eesti lambaid väga headeks. Mees, kes müüb lambaid põhiliselt Selverile ja Kaubamajale, kavatseb teha ka tükeldamis- ja pakkimistsehhi, et oleks mugavam oma toodanguga kaubandusse pääseda.
Isuäratavad road
Eesti maalambakasvataja Anneli Ärmpalu-Idvand näitas, kuidas teha suitsutatud lambaliha ükskõik millisest lihatükist, poliitik Kristiina Ojuland serveeris lambakeelt ja praetud lambamaksa, Rakvere Lihakombinaadi lihaspetsialist Enn Tobreluts näitas, milliseid tükke saab välja lõigata lambarümbast.
Kaadrid olid isuäratavad ja varustatud asjakohaste retseptidega, milles puudusid konkreetsed kaubamärgid ja reklaamihõngulised soovitused.
Aga miks ikkagi lettidel lambaliha pole?
