Sari jälgib ühe agara, kuid mitte kõige taibukama noorpoliitiku kiiret tõusu Eesti poliitikamaastikul.

Pärast niru tulemust Riigikogu valimistel satub ta poliitiliste mahhinatsioonide tõttu uhiuue Sotsiaalse Sidususe Ministeeriumi etteotsa. Seitsme osa jooksul näeme tema katseid selles ametis ilma suuremate skandaalideta toime tulla. Vihjeks, et need katsed ei ole edukad.

Kuidas peaks televaataja sellesse sarja suhtuma?

Hästi!

Milliseid teemasid peale poliitika veel "Riigimeestes" lahatakse?

Sotsiaalne sidusus on selline tore laialivalguv termin, mis lubas meil mängu tuua paljud põletavamad ühiskondlikud teemad. Needsamad, mis päevast päeva meie ajalehtede arvamuskülgi täidavad.

Soorollid, rahvusvähemused, eakate probleemid, ühiskonnas valitsev sallimatus. Ühesõnaga küsimused, kus on palju osapooli, vähe üheselt õigeid vastuseid ja seda rohkem tuliseid kirgi.

Kuidas teile tundub, kas Eesti nn poliitbroilerid suudavad seda sarja vaadates ka ennast ära tunda?

Me ei seadnud endale eesmärgiks pilada kedagi konkreetselt, pigem on tegelaste puhul tegu koondkujudega, kus oleme kasutanud aegade jooksul kuuldud lugusid ja seiku.

Küll aga tean, et võimukoridorides on kõmu meie sarjast liikvele läinud ja huvi on märgatav.

Nii et kui enamik Eesti televaatajaid peakski "Riigimeestega" ühel ajal Kanal 2 eetris olevat tantsusaadet vaatama, siis saame end lohutada teadmisega, et vähemalt Toompeal on mõni televiisor ikka ETV peale keeratud.

Milliseid õpetlikke ivasid sari pakub?

Me ei üritagi väga õpetada, rohkem ikka meelt lahutada. Poliitikas on niigi kõigil oma arvamus, kuidas asjad peaks olema. Ühe ülemäära moraliseeriva sarja lisandumine ei teeks vist olukorda paremaks.

Ideaalis võiks sari mõjuda pigem ventiilina, võimalusena aegade jooksul kogunenud sappi ja pahameelt välja lasta. Mulle tundub, et tervislikum on selle kõige üle naerda, kui et Interneti kommentaariumides vihaselt vahutada.

Üks mu sarja esimest osa näinud tuttav küll arvas, et pärast "Riigimeeste" vaatamist tekib poliitikas niigi pettunutel veel väiksem isu valima minna. Aga ma loodan, et nii see ikka pole. Ehk on meie üks sõnumeid pigem see, et valige end esindama inimesi, kes teavad, mida nad teevad. Valimisest loobumine võtab minu jaoks õiguse poliitikas toimuva asjus kaasa rääkida.

Mis teid kui režissööri on seda sarja tehes kõige enam köitnud?

Töö näitlejatega on väga huvitav. Ma pole varem nii pikalt järjest ühe seltskonnaga koostööd teinud ja väga põnev on näha, kuidas järk-järgult tekib vastastikune usaldus ja tunnetus selle suhtes, millist asja me ajame.

Näitleja ülesanne on väga keeruline, ta ei saa ennast kõrvalt vaadata ja ta ei näe üldpilti, kuidas kogu asi hakkab kokku klappima. Ta peab mängima nii-öelda pimesi, end režissööri kätte usaldama. Aga ilmselt näitlejad tajuvad, et me ei tee seda sarja lihtsalt tegemise pärast, vaid oleme hingega asja juures. Ja see annab ka neile julgust riskida.

Millised emotsioonid võtteplatsil tavaliselt valitsevad?

Meeleolu võtteplatsil on lõbus ja väga väsitav. Kuna teeme sarja väikese eelarvega, tähendab see tihtilugu pikki, 13-14tunniseid võttepäevi. Näitlejad teevad sealt kõrvalt ka oma muid töid, teatrit ja filmi. Nii et võtte lõpuks on silmad krõllis kõigil.

Aga kuna meeskond on hea ja positiivse ellusuhtumisega, siis tavaliselt aitab see meil vastu pidada.

Ja muidugi see, et nalja saab. Huvitaval kombel on kõige raskemaks kujunenud paar stseeni, kus näitlejatel polnud ühtki repliiki. Lihtsalt kaks tegelast istuvad, näod vastamisi ja vaatavad teineteisele otsa.

Aga kuna peaosalise rolli mängival Taavi Teplenkovil on haruldane oskus manada igas olukorras näole otsatult juhm pilk, siis seda pilku nähes ei suuda keegi tõsiseks jääda. Eriti neil hetkedel, kui väsimus kõigi üle võimust võttis, oli Teplenkovi vaadates tuju jälle reibas ja hea, kas kaamera ees või taga. Just neil kordadel tuli väga palju duubleid teha.

Mis on selle sarja tugevus?

"Riigimehed" on Eestis minu teada esimene lavastuslik seriaal, mis oma keskseks teemaks võtnud poliitika. Analooge võib leida välismaalt, kindlasti Briti sarjad "Yes Minister" ning "The Thick Of It", aga Eestist ma midagi sarnast ei tea. Sellest on muidugi kahju, sest meie poliitikas on ainest ja absurdi väga palju.

Tugevuseks julgen pidada meie head stsenaariumi. Ühelt poolt valdame me teemat, kuna sarja taga seisva loovmeeskonna Õ-fraktsiooni liikmetel on kõigil politoloogiaalane haridus.

Dramaturgilise poole eest hoolitseb aga Ott Sepp. Ta pole küll varem pikki stsenaariume kirjutanud, kuid tajub väga hästi situatsiooni ning seda, millist teksti on näitlejatel kergem mängida. Ja lisaks on ta väga tundliku huumorimeelega.


“Riigimehed”

- Stsenaarium on valminud Ott Sepa ja Õ-fraktsiooni koostöös.

- Režissöör Kaaren Kaer.

- Peaosas (ministri rollis) on Taavi Teplenkov. Teistes osades Ott Sepp, Gert Raudsepp, Jaak Prints, Külliki Saldre. Episoodides Märt Avandi, Ines Aru, Ain Mäeots, Margus Prangel, Liina Vahtrik jt tuntud näitlejad.

- See on lugu 30ndates aastates poliitbroilerist, keda tabab Riigikogu valimistel pettumus – tema häältesaak on eriliselt nadi. Ent mehe partei moodustab valitsuse ning ootamatult leiab parteisõdur end vastloodud Sotsiaalse Sidususe Ministeeriumi eesotsast. Partei seisukohalt on noorpoliitik just sobiv ettur ametisse, millega ükski tõsine poliitik end määrida ei taha, ent millest partei ka mingil juhul ei loobu – muidu läheks see ju koalitsioonikaaslastele. Kuid mitte kõik ei kulge partei plaanide kohaselt.

Sari kergitab humoorikalt kaant potilt, mida nimetatakse poliitikaks, ja näitab, kuidas seda putru õigupoolest kokku keedetakse. Jälgib ühe noore ministri toimetamist uues ametis, tema (taand)arengut inimese ja poliitikuna ning ohtraid äpardusi, millega see teekond palistatud on.

- ETV eetris pühapäeviti kl 20.30.