Hüvasti, kauge Peeter!
Mõni aeg tagasi tundsin ma, et ei saa oma noorusmälestusest muidu lahti, kui võtsin klahvid ja kirjutasin Kanadasse nii: „Kevad on taaskord käes ja mulle tuleb meelde aasta 1987 Tartus. Olin ülikooli lõpetamas, ootasime viimast loengut. Öö oli soe, toonasele Tartule omaselt rullis tuul tänavatel paplivilla. Kuulasime Teie plaati, mis oli makilindile ümber võetud. Tund tunni järel, kuni kurk kuivama hakkas. Teised ütlesid mulle, et mine küsi oma sõbra külmkapist ära üks neist vahuveinidest, mille me viimase loengu tarvis olime varunud. Siis küsisin teise, kolmanda. Seejärel ütles sõber, et võta juba ülejäänud kolm ka. Lihtsalt jõime vahuveini, istusime Pälsoni ühiselamus vooditel ja kuulasime Teie muusikat.
Meid valdas imeline lummus. "Tule muga välja!" tundus just see, mida noor inimene õnneks vajab. Kõik oli veel ees, me ootasime midagi suurt. "Mis on arm, mis on arm, mis on armastus?" jäi ilmselt kõiki kummitama.
Ma väga tänan Teid nende hetkede eest, mis püsivad meeles ka nüüd, peaaegu 30 aastat hiljem. Ning ma olen ülimalt kurb selle õhtu pärast, mil Te esinesite Haljala rahvamajas, mina aga lamasin 300 meetrit eemal nii kohutavas palavikus, mis ei lubanud mul isegi püsti tõusta. Miks just sellele õhtul, olen ma endalt küsinud.
Pidage palun vastu!“
Peeter Kopvillem ei pidanud vastu. Aga seda oli ka juba tema vastusest tunda. „Suur-suur tänu väga liigutava kirja eest,“ kirjutas ta. „See aeg tundub mulle nüüd kuidagi ebareaalne. Ma ei saanud aimata, et minu muusika oleks Eestis levinud. Siis tuli 1988. aasta sügisel kõne, Rein Lang kutsus Eestisse turneed tegema. Arvasin esialgu, et minu kulul tehakse nalja, aga ei! Ja me siis plaanitsesime, harjutasime, salvestasime mõnda uut lugu ja 1989. aastal tulimegi Eestisse. Tartu esinemine oli vapustav, märkasin, et rahva seas oli kuulajaid kes laulsid lauludega kaasa! Ime! Turnee oli meile kõigile--bändi liikmed, kaasad jne – elu muutnud elamus. Ja nüüd olen kuuekümnene ning maadlen raskete terviseprobleemidega. Nii ta on. Aga see, et mul oli veerand sajandit tagasi võimalus sellist muusikat teha ja sellega Eestis esineda ajal, kui paljud väliseestlased kartsid ikka Eestisse minna, on üks minu elu suurematest saavutustest ja kenamatest mälestustest. Veelkord aitäh. Peeter Kopvillem.“
Aitäh Teile, Peeter!
Aitäh neile, tänu kellele pälvis eestlane ja muusik tänavu Valgetähe V klassi teenetemärgi.
