Hüvasti, kollane maja – pereheitmise aeg on käes

 (3)
Hüvasti, kollane maja – pereheitmise aeg on käes
Foto: Karin Kaljuläte

Sajandiviiendiku Toompuiestee ja Falgi tee nurgal Maalehe koduks olnud maja mälestused ulatuvad ülemöödunud sajandisse. Siin pole ainult lehte tehtud, vaid ka pulmapidu peetud ja kanu karjatatud.

“Mõistagi sarnaneb paljude vanade majade ajalugu arheoloogide välja kaevatud luustikuga,” ütleb sissejuhatuseks arhitektuuriajaloolane Robert Nerman. “Skelett on olemas, liha sellele saab aga veel vaid kahjuks fantaasia abil, sest elav ja inimlik on juba kadunud püüdmatusse kaugusesse.”

Niisiis, Toompuiestee 16 ehk Maalehe maja ja tema juurde kuuluv krunt asuvad omaaegse Toompea eeslinna alal, kus keskajast kuni 1878. aastani muide ei kehtinud Lübecki õigus.

Selle koha juurest suundus Harju väravast üle Tõnismäe, Toompuiestee ja Paldiski maan­tee vana Läänemaale suunduv maantee.

Toompuiesteest lääne poole jääv ala kandis juba XVIII sajandi algusest Kassisaba nime.

Too nimi pärines üsna ilmselt XVII–XVIII sajandi kindlustuste muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemate tugipunktide saksakeelsest nimetusest Katze (kass). Muldvallist välja viivat teed nimetatigi kassi sabaks (Katzenschwanz). Üks selline tugipunkt paiknes Toompea läänekülje ees.

Vedas kihla, võitis

Nurgakrundina oli Toompuiestee 16 teiseks aadressiks Falgi tee 3. Viimase kujunemislugu on üpris omapärane. Tänava kavandas Eestimaa kubermangu maamõõtja Johann Helmut Schmidt 1852. aastal otseühenduse loomiseks Toompeaga.

Tee väljaehitamine on aga Toomgildi vanema Hans Heinrich Falcki teene, kes 1856. aastal vedas linnakomandant Salzaga koguni kihla, et suudab tee Toompealt Paldiski maantee alguseni välja ehitada vaid ühe kuuga.

Kihlveo ta võitiski ning kaunis tee, mille olemasolu tänini nii linlasi kui turiste rõõmustab, avati liikluseks 1856. aasta novembris.

Uuest teest läbi lõigatuid Rootsi bastion muudeti 1856.–1868. aastate vahel pargiks. Siis rajati Toompuiestee äärde ka kastaniallee.

Kuna komandant kihlveo kaotas, tuli tal umbes aastatel 1860–1861 oma kulul rajada praegune Komandandi tee.

Falcki (Falgi) nime kandis tema rajatud tee 1948. aastani. Siis nimetati see ümber Nõukogude tänavaks. Õiglus seati uuesti jalule 41 aastat hiljem.

Praeguse Toompuiestee krundi (kinnistu nr 238), mis ulatus omaaegse vallikraavini, omandasid 1874. a lõpus Adam ja Nicolai Nottbeck. Peagi kerkis sinna ka ühekorruseline maja, mis 10. oktoobril 1897 läks testamendiga Ivan (Johannes) Guni omandusse. Kohe rajati majale ka mõlemasse otsa juurdeehitised.

Seejärel ostis maja 20 000 rubla eest sakslasest kaupmees Arthur Koch, kes laskis hoone kanalisatsioonivõrguga ühendada.

1900. aastal lisandus ühekorruselise maja pööningule kahe elutoa kõrvale veel kolmaski. Hoovipoolsesse seina ehitati kaks uut aknaava.

Ent laiendused jätkusid veelgi. Põhjapoolsesse ossa kerkinud kivist juurdeehitis keldri, köögi ja tornikujulise trepikojaga sobis varasema puust hoonega hästi.

Kokku hõlmas Kochi kinnistu 2794 ruutmeetrit, millest lõviosa ehk 1200 ruutmeetrit jäi maitsekalt kujundatud iluaia alla ning 685 ruutmeetril laius murukattega õu. Krunti erlaldas muust maailmast kahemeetrine plankaed.

Maja esimesel korrusel oli 1937. aastal kaks korterit, millest suuremas, kaheksatoalises, elas Arthur Koch.

Pööningukorruse neljatoalises korteris elas Magda Koch. Ainukeseks abihooneks krundil oli 134 ruutmeetri suurune kuur, kus üks pere ka kanu pidas.

Selleks ajaks, kui maja 1940. aastal natsionaliseeriti, olid omanikud juba Saksamaale kolinud.

1941. a märtsis ehitati esimese korruse ruumid Eesti NSV Metsamajanduse ja Metsatööstuse Peavalitsuse jaoks ümber. Pööningukorrusel asus kaks korterit. Viis aastat hiljem tehti veidi põhjalikum ümberehitus ning majja asus Metsatööstuse Rahvakomissariaadi Tööliste Varustamise Valitsus.

1959. aastal kohandati endine köök hoone vasakus tiivas lillekaupluseks, mis asub samas tänase päevani.

Kuni Maalehe tulekuni 1988. aastal asusid majas mitmesugused maamajandusega seotud Nõukogude asutused.

Mis saab Toompuiestee ja Falgi tee nurgal olevast majast pärast Maalehe lahkumist, ei ole veel teada.


Maalehe aeg

Agu Veetamm, Maalehe asutaja ja endine vastutav väljaandja

Loe veel

Ehkki Maalehe start 1. oktoobrist 1987 oli kiire ja jõudsalt 200 000ni tõusev tiraaž ennustas hiilgavaid majandusnäitajaid, ei suutnud asjaomased ametkonnad pool aastat lahendada toimetuse tööruumide küsimust.

Esimesed kuus kuud sündis leht sisuliselt põlve otsas. Tänu ajakirjanike liidu vastutulekule kasutati nende majas Narva maanteel ühte tuba. Kõigile ajakirjanikele ei jätkunud toolegi, rääkimata laudadest. Kes esimesena tööle jõudis, sai istuma, kes hiljaks jäi, pidi ootama aega, mil teisel korrusel baar lahti tehti. Ei saa öelda, et baaris sündinud lood oleksid olnud halvemad kui teised, vahel hoopis vastupidi.

Pärast pikki vaidlusi selle üle, kes peaks Maalehe ruumide eest hoolt kandma, leidis tolleaegne agrotööstuskomitee võimaluse 1988. aasta märtsis eraldada viis tuba koondisele Köögivilja Sordiseeme kuulunud majas Toompuiesteel, mis tollal kandis uhkelt kosmonaut Gagarini nime. Teise korruse toad olid küll pisikesed, kuid nüüd oli igal ajakirjanikul vähemalt oma tool, enamikul ka laud.

Et needki ruumid olid vaid hädapärane variant, ilmus lehes toimetuse asukoha ees märge: ajutine aadress. Aasta hiljem andis ATK tollane esimees Gustav Tõnspoeg korralduse Sordiseemnel teisele korrusele kolida ja Maaleht sai enda kasutusse terve esimese korruse.

Sedamööda, kuidas laienes Maalehe tegevusväli, tuli juurde ka ruume. Sordiseeme ehitas endale uue maja Peetrikülla, hiljem lahkusid rentnikud ka õuemajadest. Neist ühte kolis Maalehe raamatukirjastus, teise ajakirjade Maakodu ja Maamajandus toimetused. Teise korruse räästaalused said tuvisõnnikust puhtaks kraabitud ja tänu katuseakendele reklaamiosakonnale ruumi juurde võidetud.

Papa Jannseni aegne maja oli kui loodud Maalehe jaoks, tal on olnud hea aura, mida ei leia üheski betoonist-klaasist-plastist kokku klopsitud majas. Seega sai Maaleht 1988. aasta märtsist alates olla ühes ja samas majas kokku 21 aastat ja kuus kuud.

Peeter Schubbe, Maalehe kauaaegne majahoidja

Olen selle maja eest hoolitsenud juba peaaegu kümme aastat. Sestap on lahkuminek kurb, maja on üsna omaseks saanud. Hoidsin tänava ja hoovi korras, pügasin põõsaid, niitsin muru.

See oli mulle paljuski eriline töökoht, üksi ma siin öösiti töötades tihtipeale polnudki, ajakirjanikud olid sageli ametis ka öötundidel. Ja polnud ime, kui hommikuni välja. Maja õhkkond oli hea, siin töötada mõnus. Eriti nendega, kes hilja peale jäid, olime head tuttavad, et mitte öelda kui üks perekond.

Minu öö oli pikk, kaheksa paiku õhtul tulin tööle, kuue-seitsme paiku esimeste busside liikuma hakates läksin koju.

Mingeid erilisi vahejuhtumeid polnud. Algusaastatel tuli siiski ette, et mingid tegelased kippusid hoovi peale lärmama tulema, hiljem kadusid siiski ära. Kõige vapustavam lugu oli siis, kui kord kõrvalolevasse lillepoodi sisse murti. Aga seegi mees saadi kätte ja viidi minema.

Annika Poldre, Viimsi Teataja peatoimetaja, Maalehe ajakirjanik 1987–2008

Narva maanteelt Toompuiesteele tuleku tunne oli hea – äkitselt oli nii palju ruumi! Varsti oli ju ka alumine korrus meie kasutada. Kohe tekkis selles mõnusas ja õdusas hoones kodune tunne. Toad polnud nummerdatud ega midagi. Võtmete küljes olid sildid: “Eestuba”, “Tagatuba” jne. Mäletan, kuidas peatoimetaja Raul Kilgas pahandas: “Eestuba, tagatuba... mis sildid need niisugused on, miks toad pole nummerdatud!”

Suurimas allkorruse ruumis oli saal, kus peeti koosolekuid ja pidusid. Sinna osteti selleks lausa spetsiaalne valge mööbel.

Ühel ilusal päeval ilmus majja keegi saksa proua ja palus luba ringi vaadata. Kõndisin koos temaga majas ringi. Kui me mööda käänulist treppi teisele korrusele läksime, tulid talle heldimuspisarad silma: see meenutas talle ta lapsepõlve. Tuli välja, et tegu oli maja omaniku Arthur Kochi lapselapsega. Ta mäletas isegi Maalehe maja kõrval asuva suure elumaja ehitamist. Polnud unustanud ka oma vanaisa meenutusi, kuidas enamlased vist 1918. aastal nõudsid uksest sissepääsu. Ja kuidas keeldumise järel olid vanaisa läbi ukse tulistanud.

Aasta-paari pärast tuli too vanaproua hulga suguvõsa nooremate liikmetega, pärast sõda sündinud õelastega. Toompuiestee maja krunt oli vanaproua lapsepõlves ulatunud kaugele parki. Aga neil oli kusagil Pirita-Kosel olnud ka suvemõis. Siis olla vanaisa öelnud, et anname osa krundist linnarahvale pargiks.

Maaleht korrastas maja pidevalt. Aina ilusamaks veendumusega, et ühel ilusal päeval saab see lehe omandiks. Oodati päeva, mil õige mees saab põllumajandusministeeriumi kantsleriks või ministriks.

Miskipärast see lõpuks ostmata jäigi.

Maalehe asukoht soojendas meie suhteid lugejatega, kellest paljudele meeldis maja kodususe tõttu siia sisse astuda. Ja küllap mõjutas vana armas maja positiivses mõttes ka tegijate psüühikat ja sedakaudu ka lehe sisu.


Kümme aastat heaks koduks

Kunstnik Ann Gornischeffi isa onu Peeter Pappel sai Toompuiestee 16 majja teisele korrusele 1939. aastal korteri, kuna töötas majaomanike Kochide juures ja oli seal väga lugupeetud mees.

Anni isa mäletas, et too korter olnud väga suur, üks tuba koguni 100 ruutmeetrit. Onu töötas sadamas Kochidele kuulunud kaubaladudes. Arthur Kochil olnud kolm poega: Arthur, Harald ja Arno. Tolle Arnoga oli Anni isa olnud hiljem kirjavahetuses. Just Arno järglased on ka olnud paaril korral Maalehe külaliseks.

Pulmapidu 1947. aastal. Aadress ikka Toompuiestee 16 ning õnnelikuks paariks Peeter ja Benita. ---

Anni isa, August Kitzbergi vennapoja Peetri poeg Peeter Vahakorm elas Toompuiestee majas koos onu, onunaise ja ema Luluga. Peeter Pappel oli abielus oma lähedalt sugulasega ja seetõttu lapsi neil polnud.

Anni isa pere elas tolles majas kümme aastat – 1949. aastani. Kusjuures enamiku sellest ajast oli isa kas sõjas või muidu sõjaväeteenistuses. Eesti sõjaväes teenis Peeter aega kuulsas sidepataljonis.

Anni vanaema on selle, kuidas hävituspataljonlased linna peal liikusid ja punalipp Pika Hermanni torni tõusis, pannud kirja oma mälestustes. Anni isa oli sidepataljoni kuulsa vastuhaku ajal haige – põdes mumpsi.

Sõja algul Peeter Vahakorm mobiliseeriti ning saadeti laskurkorpusega Venemaale, seal tegi sõja lõpuni kaasa. Pärast sõda oli tal vaja veel sõjaväe­teenistus Vene väes lõpuni teha.

1944. aasta septembrikuu traagilised sündmused tulid perekonnale asukoha tõttu lausa “koju kätte”.

Vanaema Lulu suri Toompuiestee majas 1943. aasta veebruaris, nii et Peetril jäid ema viimased elupäevad nägemata. 1949. a marssisid majja vene ohvitserid ning teatasid, et neil on seda pinda vaja. Sellest piisas. Vahakormide perele anti vastutasuks väike tuba Salme tänaval.

1947. aastal abiellus Anni isa Peeter tema tulevase ema Benitaga. Pulmad peeti mõistagi ikka selles samas vanas heas Toompuiestee majas.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare