Ilmar Palli: Mõnus nostalgia
The Hollies on tegelikult alles tänapäevani, kuigi muidugi vaikselt ja oma hilisema muusikaga unustatult. Kuid küllap saab tõeline fänn nad hea tahtmise juures ikkagi kätte.
Maailma vallutamas
Mõistagi on suur tükk tollasest menuansamblist ammugi muid asju ajamas või lihtsalt pensionipõlve pidamas. Üsnagi kummaline oli näha toonaseid piitspeenikesi noorukeid nüüd hallipäiste soliidsete vanahärradena meenutamas kuuekümnendate kauneid päevi, mil The Hollies tõusis kogu maailma nooruse teadvusse.
Nende repertuaari kuulusid omakirjutatud lihtsad ja meeldejäävad lood, mida esitati ainult sellele ansamblile iseloomuliku sound'i saatel, puhas kokkulaul ning hõlpsasti meelde jäävad viisid.
1962. aastal looma ja lehvitama hakanud pundi edutee näis katkematu, pea iga nende uus lugu tõusis kähku popedetabelite tippu: "I can't let go", "Bus-stop", "On a Carousel", "Carrie Ann", "Listen to Me", "Stop, Stop, Stop", "Sorry Suzanne" jpt. Kes meiegi popikummardajaist tollase raudse eesriide tagant neid ei mäletaks!
The Hollies oli osaliseks popmuusika ajaloos Briti invasioonina tuntud nähtuses - inglise popmuusika näis ajuti vallutavat kogu maailma.
Holliese nime all esineti esimest korda Manchesteris Oasise-nimelises klubis. Ansambli nimi sigines poiste suurest austusest varalahkunud staari Buddy Holly vastu. Ning sellestki, et parajasti veedeti järjekordseid jõulupühi.
Filmis esitatud lood pole pärit ansambli suurtelt staadionide või muude väljakute kontsertidelt, kus pealtvaatajaiks ei olnud mitte hüsteeriliselt röökivad tüdrukukarjad, vaid end viisakalt ülal pidavad, ilmselt ainult filmivõtete tarvis kohale kutsutud noored.
Üllatavalt ontlikult peavad end ülal ka ansamblipoisid laval. Niisiis ei saa hilisemate aastate vaataja teada kogu tõde ansamblist The Hollies ning nende tõelisest menust ligemale pool sajandit tagasi.
Või ehk oligi nende lugu hoopis mahedam ja malbem ajastu üldisest voolust ning atmosfäärist? Igatahes polnud nende lavaline esinemine teab mis temperamentne ning ansambli liikmete eraelust ei olnud palju rääkida ega kirjutada.
Võiks rohkem näidata
Mine tea, kui kaua The Hollies veel tipus oleks püsinud, kui ansambli ühel tuntumal kujul Graham Nashil poleks pärast üht Ameerikas käiku tekkinud kiindumus tol ajal maad võitnud n-ö tõsise, võitleva ja osaleva popmuusika vastu.
Konflikt lahenes asutajaliikme Graham Nashi siirdumisega hiljem lausa legendaarseks muutunud ansamblisse nimega Crosby, Stills and Nash. Eriti raskelt elas Nashi lahkumist üle tema vana koolivend ja sõber Alan Clarke. Nashi asendas 1969. aastal Terry Silvester, kelle karjäär ansamblis The Hollies algas paljulubavalt kogu maailmas 2,5 miljonit plaati müünud superhitiga "He ain't Heavy, his My Brother". Ometi oli selle bändi kaubamärgiks peetud Clarke'i ja Nashi kokkulaul nüüd igaveseks kadunud.
1970ndatel hakkas The Holliese edu tasapisi hääbuma, mitmed liikmete vahetused ei toonud loodetud edu, nende viimased kohad popedetabelites pärinevad 70ndate keskpaigast.
Kindlasti jään huviga ootama veel saateid 1960ndate muusikutest. Vaataks neid mõnuga.
