“Nagu oleks liikunud Jaani silmalaud ja rind kerkinud nagu ohkeks,” jutustab Johannes Hiiemets raamatus “Taeva Jaan”. Rahvas tormas kabuhirmus eemale.

Lüütsepa Jaan elab! Polegi koolnud, on surmavallast tagasi saadetud kõnelema, mida ta seal nägi: põrgu- ja taevamaastikke. Jaan nägi suurt sügavat jõge ja järve, mille vesi läikis kui peegel. Rohelist puud, mille oksad ja lehed olid tulest, ning imeilusat haljast aasa, kus lapsed mängisid ja laulsid.