Ilon Eestist, Imedemaalt

 (2)
Ilon Eestist, Imedemaalt
Ilon Wikland 2007. aastal oma kodus Stockholmis nukuga Rosalinda ja raamatuga “Potatisbarnen”, mis ilmus läinud aastal ka Eestis pealkirjaga “Kartulilapsed”.

Kohtumisel Ilon Wiklandiga jõuluaegses Stockholmis tunnistas Eesti juurtega maailmakuulus raamatu­illustraator, et vanu asju uuesti teha ei ole huvitav. “Edasi peab minema. Paremaks,” ütles järgmisel aastal 80. sünnipäeva tähistav kunstnik.

Loe veel

Alustasite meie kohtumist vabandusega, et jäite pisut hiljaks. Ega ometi midagi tõsist?

Oh ei, ei leidnud autole lihtsalt parkimiskohta. Mobiil oli ka tühjaks saanud, pidin inimestelt teed küsima. Ega ma liiga palju ei hilinenud?

Üldse mitte. Imestasin lihtsalt, et sõidate 80. eluaasta künnisel ise autoga. Aga tegelikult tahtsin teile Eestist tänu ja tervisi tuua. Neilt inimestelt, kelle ellusuhtumist teie joonistused ja eriti teie enda kirjutatud raamatud muutnud on.

Ah soo, mõtle kui kena. Loodetavasti toimus muutus ikka paremuse poole.

Loodetavasti. Olete küllap palju kordi rääkinud-kirjutanud oma esimesest Rootsi jõudmisest. Maalehele küll mitte. Ehk võtame veel kord selle teema üles.

Elasin sõja lõpul Haapsalus vanaisa-vanaema juures. Nemad mu sõja jalust siia saatsidki. Minu tädi elas juba siin. Tulin oma klassikaaslase ja tema vanematega. See oli 1944. aasta septembris.

Mis teist sinna, s.t meile, Eestisse jäädes oleks saanud?

Ei tea, aga arvan, et oleksin ka Eestis hakkama saanud. Küllap nii või teisiti joonistamisega tegelnud. Ütlen aga üsna kindlalt, et Rootsi tulemisega mul vedas.

Teie raamatute lugejad tahaksid muu hulgas teada, mis sai sellest koerast, kellega lapsena sõbraks saite.

Oi, see oli üks väga armas loom, hästi suur. Tito oli tema nimi. Mis temast sai? Ta lasti hiljem maha. See on üks väga kole mälestus.

Kui palju te Rootsi tulles rootsi keelt oskasite?

Üldsegi mitte, ehk ainult mõned sõnad.

Haapsalus tundsin üht tüdrukut, kes käis Rootsi gümnaasiumis, temalt õppisin.

Aga Rootsis õppisin selle keele väga ruttu ära.

Kui vana olite Rootsi saabudes?

Neljateistaastane.

Kui palju noore tüdrukuna mõtlesite sellest, millal tagasi saate?

Ausalt öelda ei uskunud ma seda üldse. Ei tahtnud selle peale isegi mõelda. Nii kole oli meenutada, et vanaema-vanaisa sinna jäid, teised sugulased ka. Umbes siis määrasingi enda jaoks, et hakkan rootslaseks. Võib-olla selle tõttu ei hakanud eriti suhtlema ka kohaliku eestlaskonnaga. Neid oli ju siin väga palju. Aga ma ei tahtnud. Valus oli. Ainukesed, kellega läbi käisin, olid mu Haapsalu-aegsed klassiõed. Siis oli meid kokku neli, praegu oleme veel kahekesi alles. Käbi Lareteiga saame ka kokku.

Oh kui hea, et me praegu sellest rääkisime, tuli meelde, et pidin talle täna helistama.

Mis vanavanematest Eestis sai?

Nemad sinna jäidki. Kui esimest korda Haapsallu tulin, siis kõigepealt läksime nende hauale.

See vana surnuaed oli siis üsna korrast ära, aga nende hauad olid kenasti korras. Sugulased olid hoolt kandnud.

Rootsi keele kõrval on ju teie eesti keel ka alles.

Muidugi. Eesti keelt oskan ma hästi, lugeda-kirjutada ka.

Kas võib öelda, et on õnne olnud?

Jah, muidugi.

Kui palju selles juhuslikkust olla võib?

50:50. (Pr Ilon ütleb vahvasti: pooled-pooled. - Toim.)

Ega koostöö Astrid Lind­greniga ju kohe alanud?

Oh ei. Enne lõpetasin siin kunstikooli, hakkasin tööle. Aga raamatuid joonistada tahtsin kogu aeg.

1954ndal läksin lihtsalt sinna kirjastusse, kus Astrid töötas, ja näitasin talle oma joonistusi. Nii see algas.

Olite varem tuttavad?

Ei, kohtusime seal esimest korda.

Kuidas teie isiklik loomeprotsess algab? Kas otsite paberit, siis pliiatsit või pintslit?

Ma pean kõigepealt teadma, mida ma joonistada tahan. Pilt peab pea sees valmis olema. Ega see alati õnnestu. Siis tuleb oodata ja uuesti peale hakata.

Teil on oma väljakujunenud stiil, ainult teile omane käekiri. Kas tajute seda?

Ma katsun seda just pidevalt muuta. Ei taha midagi vanamoodi teha, vanu asju uuesti teha ei ole ju huvitav. Edasi peab minema. Paremaks.

Millal viimati kätt proovisite?

Sellest saab paar nädalat. Jõulude ajal on nii palju muud teha.

Kui palju arvuti teie elu või loomingut mõjutab?

Arvuti... ah see on see, mis on rootsi keeles dator. Mitte palju. Saan temaga õnneks ise küll hakkama, vahel otsin Google'ist pilte. Kui jänni jään, siis mu kõige noorem tütar aitab.

Te olete loonud maailmakuulsa Karlssoni kuju. Kuuldavasti olite temaga kusagil lausa kokku saanud?

Jah, see oli Pariisis, ühel turul. Käisin ja vaatasin inimesi ja siis äkki nägin üht meest, kes täpselt tema moodi välja nägi.

Nii et Karlsson on tegelikult vist prantslane.

Eestlase joonistatud prantslane rootsi raamatus. Kas tal propeller ka oli?

Ei, propellerit ei olnud.

Kui te Lindgreniga tuttavaks saite, oli Pipi juba sündinud. Millisena teie teda kujutanud oleksite?

Pipi on liiga hästi tehtud, et ma tema peale üldse mõtlema peaksin. Aga küllap ma oleksin ta pisut teistmoodi teinud.

Kas olete tunde andnud, kedagi õpetanud?

Ma arvan, et ma ei ole hea õpetaja. Ma tahan ise joonistada, mitte kellegi selja taga seista ja rääkida, kuidas peab.

Kui vanavanemad teid omal ajal Rootsi poleks saatnud, oleks maailm praegu ilma Karlssonita.

Ei oleks. Ta näeks lihtsalt teistmoodi välja. Kirjutatud ta ju oli.

Aga ta ei oleks selline.

Selline ta ei oleks. Juhused on tähtsad asjad, neist tuleb kinni haarata.

Kui palju praeguse Eesti elu vastu huvi tunnete?

Üsna palju. Kogu aeg on ju ka küsitud, kas tulen Eestisse elama. Aga mul on siin lapsed - neli last ja kümme lapselast, sõbrad. Ma ei saa siit enam päris ära minna.

Kuidas Eestil eemalt vaadates läheb?

Siiani on ju hästi läinud. Praegu on muidugi raskem, aga praegu on raskem igal pool, siin Rootsis ju ka. Kogu maailm on praegu hädas.

Millal taas Eestisse tulete?

Jaanuari lõpul olen jälle Haapsalus, seal Iloni Imedemaal. Nad olla raha juurde saanud, ehitavad sinna ühe Karlssoni toa. Lähen ka vaatama.

Kui palju mujal maailmas olete käinud?

Olen reisinud üsna palju: Hiinas kaks korda, Koreas, Jaapanis, Ameerikas, Saksamaal, Inglismaal ja mujal. Ongi hea meel, et pisut nooremana kõik need reisid ette sai võetud. Praeguseks olen selle jaoks ehk pisut väsinud, ikkagi 79. eluaasta.

Millal esimest korda Eestisse jõudsite? Pean silmas pärast äraminekut.

See oli minu mälu järgi 1987. Siis oli see pilt küll kohutav. Igal pool Vene sõdurid, tühjad poed. Keegi ei tahtnud sinuga eesti keelt rääkida.

Haapsalusse ei lastud mind siis üldse. Sinna pidi ju luba olema. Öeldi küll, et mingu ma salaja, aga seda ma ei tahtnud. Ametlikult oleksin pidanud võtma giidiga auto, see oleks mulle 1000 Rootsi krooni maksnud, aga see polnud peamine. Ma lihtsalt ei julgenud.

On teie arust rootslase ja eestlase mõttelaadis mingi erinevus?

On küll. Olen siingi oma rootsi sõpradele rääkinud, et nad on natuke naiivsed, kaua rahus elanud. Nad ei taju, mis tegelikult juhtuks, kui keegi tuleks ja okupeeriks nende maa. Nad ei saa sellest aru, vastavad, et ma lihtsalt kardan. Aga ma tegelikult kardangi seda.

Küllap olete peale Haapsalu ka mujal Eestis ringi vaadanud.

Pärnus olen tihti olnud. Üks mu hea sõber, Mark Soosaar, korraldas seal mu näituse. Rootsi Instituudiga olen Narvas käinud, seal oli mul ka näitus.

Lapsena olingi tihti Narva-Jõesuus vanaemal külas, suvitamas. Võiks öelda, et olen seal lausa üles kasvanud. Nüüd leidsin isegi need kohad üles, kus mulle tuttavad majad kunagi olid.

Maju endid pole muidugi ammu...

Oli küll halb tunne näha, et midagi pole enam alles. Enne sõda oli see ju üks väga ilus koht. Praegu on ainult suured koledad majad, neistki paljud tühjad.

Kas peale selle koera, kel Tito nimeks oli, on teie elus veel loomi olnud?

Koeri on mul palju olnud. Ma olen loomade seltsis üles kasvanud. Joonistanud olen neid ka palju. Praegu, tõsi, ei ole ühtegi looma.

Kuidas jõulud tulevad? On see teile ka mingi tagasivaatamise aeg?

Eks muidugi. Aga üldiselt on praegu kergem - vähem askeldamist ja söögitegemist -, lapsed juba suured ja lapselapsed ka.

Hiljuti olin ühes seltskonnas, ajasin seal ühe eestlasega juttu, hakkasime jõuluaega meelde tuletama. Mõlemal tuli lapsepõlvest kohe verivorst meelde.

Kui nüüd jaanuaris tulen, loodan verivorsti Haapsalus saada. Mu mõlemad vanaemad oli väga osavad toidutegijad. Kõik need rosoljed ja kapsapirukad... Mulle väga meeldib eesti toit. Sellega oli alguses Rootsis raskusi. Nad panevad siin igale poole toidu sisse liiga palju suhkrut. Leib ja heeringas on ka magusad. Eesti leiba polnud siin kusagilt saada.

Kuidas muu maailm oma tegemistega tundub? On siin midagi paigast ära?

Loodus on paigast ära. Me oleme sellega halvasti ringi käinud. Vahel on hirm, mis meie lastelastest saab. Nemad peavad ju sellega hakkama saama. Sõjad igal pool. Rootsis küll kaua aega enam mitte, aga ega inimesed siin sellepärast õnnelikumad ei ole. Kõik on läinud raha peale. Muu polegi justkui tähtis.

Mis veel siin silma jääb, on see, et noored tüdrukud katsuvad iga hinna eest ilusad, saledad ja hästi väheste riietega olla. Olen tihti öelnud, et kui neil tõsiseks sekeldamiseks läheb, polegi tarvis enam midagi ära võtta, ei annagi enam suurt võtta, mehed juba niigi hullud...

Kui Maaleht alustaks lauset sõnadega "Ma loodan, et...", siis milliste sõnadega te selle lause lõpetaksite?

...et maailmas saaks rahu olema. Aga sõda on kahjuks kusagil alati. Kui palju inimesi on näljas, haiged, kusagil laagrites kinni.

Mida ise kõige enam igatsete?

Otseselt mitte midagi erilist. Katsun edasi töötada, mitte enam nii palju eri asjadega tegelda.

Joonistada meeldib mulle õnneks kogu aeg. Ma tegelen sellega nii kaua, kuni näen, et see mul välja tuleb. Mida muud ma ikka terved päevad teeksin. Ilma oleks ju kole.

See TV on siin ka nii halb ja tühi, pole sealt suurt midagi vaadata. Käin kontsertidel, teatris. Ausalt öeldes mul ei puudu midagi.

Olite Astrid Lindgreniga aastakümneid lähedane. Rääkisite ilmselt kõikidest asjadest. Ka sellistest, mida ainult omavahel arutada andis.

Astridiga oli kerge olla. Lõbus ja huvitav. Ja tõepoolest rääkisime kõikidest asjadest. Ja muidugi usaldasime teineteisele oma saladusi elust ja
armastusest. Aga tegelikult oli ta kõikidega suheldes selline.

Keda Eestis veel teie poolt tervitada?

Haapsalus on üks tore ja rahulik inimene - Talis Vare. Kui esimest korda seda maja (Iloni Imedemaa Haapsalus - toim) nägin, olid seal seinad ju küll, aga põrandat üldse mitte. Üsna kole pilt oli. Tema oli kõrval nii rahulik, enesekindel, et küllap saab kõik korda. Saigi.

Hiljuti käis mul Enno Tammer koos abikaasaga külas. Tema kirjutas ju minust raamatu. Nendega olen ka sõber. Ma tundsin lugedes ennast ära. Kõik oli nii lihtne, ma ise ei ole ka keeruline inimene. Hästi kirjutas. Ma olen seda talle öelnud ka.

Ma ütlen veel korra?

Oleks tore.

On teid elus alt ka tõmmatud?

Küll. Tänagi veel. Mul on see American Expressi makse­kaart. Nad saatsid selle mulle postiga. See postkast oli lahti lõhutud, minu kaart ära varastatud ja nüüd sain nende käest arve, et olen 10 000 krooni eest midagi ostnud, mida ma muidugi ei olnud teinud.

Need vargad on nii osavad, et kopeerivad kaardi pealt selle magnetriba ja kirjutavad uue nime, minu nimega nad ju kaubelda poleks saanud. Aga praeguseks on vana arve kinni, kaart on uus ja ma ei pea seda arvet ise kinni maksma.

Aga mul on elus palju armastust ka olnud, eelkõige mu vanavanemate poolt. Vist olengi tänu neile selline, nagu olen. Isale-emale ma erilist huvi ei pakkunud, nad mõnikord ei teadnudki, kus parajasti viibisin. Ja veel mu lapsed ja lapselapsed...

On teil oma loomingus mingi lemmikjoonistus ka?

Ehk see väikene vend loost "Vennad Lõvisüdamed". Skorpa on ta nimi (eestikeelselt Korp - toim). Ja muidugi Lotta. Tema ma joonistasin oma väikese tütre Anna pealt maha. See punase kleidi ja rohelise mütsiga tüdruk - see ongi Anna.

Mitmel maal teie loomingut on välja antud?

Oi, ei oska öelda. Väga paljudes, isegi Venemaal, kuigi seal oli mu joonistusi juba varem ka avaldatud, muidugi ilma luba küsimata, et maksma ei peaks.

Kui palju Eestis ilmunud raamatutega kursis olete?

Mul on vist kõik Jaan Krossi raamatud. Olen temaga kohtunud ka. Kõik Käbi (Laretei - toim) raamatud on mul.

Kahjuks on aega nii vähe, et ei jõua rootsi raamatuidki lugeda. Õhtuks olen üsna väsinud. Varem lugesin ikka poole ööni, nüüd enam mitte.

Mida te noorele kunstnikuhakatisele soovitaksite?

(Jääb esimest korda pikemalt mõttesse.) Katsugu ta leida oma joon, püüdku hästi palju vaadata teisi. Aga kui teha, siis omamoodi... ja muidugi hästi palju tööd teha, õppida.

Olete te religioosne inimene?

Mul on küll tunne, et keegi mind vaatab, valvab mu järele. Ehk olengi tänu sellele hakkama saanud.

Kui lapsepõlves kord Tartus elasin, oli üks mu tädidest abielus ohvitseriga, kodus oli relvi. Üks minu onu mängis revolvriga ja see läks kogemata lahti. Ma sain pihta, kuul tungis õlast sisse ja teiselt poolt välja. Oleks see mind pisut mujale tabanud, poleks mind ju olemas.

Jumal aitas?

Ta on mind alati aidanud.

Milline eestikeelne laul meeles on?

(Jääb teist korda mõtlema.) Laulnud olen küll palju, aga mitte eriti hästi. Ehk see "Kungla rahvas...". (Laulame.)

Ja muidugi oskan Eesti hümni. (Ei laula.)

Üks palve oleks toimetuselt teile veel. Kas joonistaksite siia paberilehele... ükskõik mida. Me tahaksime selle ka lehte panna. Ausõna, müüma ei lähe.

Mis see peaks küll olema?

Ükskõik, mõni lill või koer või... Te võite muidugi ka keelduda.

Mida ma siin ikka keeldun. (Peab aru.) Ah, ma tean, mida joonistan. See saab olema üks tüdruk, tema on Iloni Imedemaa logo. Peas on tal müts, mille ostsin kord Tallinna Raekoja platsilt. See müts peaks küll olema punane, aga mul on ainult sinine sulepea. (Joonistab.)

Nägemiseni jaanuaris, Haapsalus!

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare