Ilumeistrid taluvad kätevalu
Kitsukeses kingsepatöökojas Viljandi südalinnas laiutavad kirbe liimilõhn ja masinate põrgulärm. Nurgad ning keskpõrandki on kõikvõimalikke jalavarjusid täis, eri värvi nahajuppidest ja erikujulistest kontsadest rääkimata.
Kõige selle tohuvabohu keskel istub määrdunud põllega mees nagu vana rahu ise ning torgib miniatuurse peitliga pruuni nahatüki servadesse auke. Kingsepp Priit Reimandi käte vahel valmib järjekordne pastel.
Ise pastlaid ei kanna
Mitmes pastel see täpselt on, ei oska ta öelda, sest nende jalatsite valmistamise staaži on tal juba kümmekond aastat ning lõppu ei paista niipea tulevat. Pigem vastupidi - arhailiste jalavarjude soovijaid on sedavõrd ohtralt, et mees lõpetas mõneks ajaks tellimuste vastuvõtu sootuks ära.
"Lähenev tantsupidu annab end selgelt tunda," põhjendab Priit Reimand tellimuste rohkust. "Pean ikka vabast ajast lisa näpistama, näiteks lõikan muudkui kodus pastelde pinnalaotusi välja."
Reimandi ajakitsikust süvendab ka asjaolu, et tema põhitegevuseks on ikkagi tavaline kingsepa- ja sadulsepatöö. Pastlaid hakkas ta selle kõrvalt tegema eelkõige seetõttu, et nõudlus oli, aga meistreid mitte. Nüüd sundis järjest kasvav nõudmine teda kingsepatööle aga lausa õpipoissi palkama, et ise saaks rohkem pasteldele pühenduda.
Reimandi kätetöö on rännanud igasse Eestimaa nurka, vaid saartel on vallutustöö veel tegemata. Aga endale pole ta pastlaid veel teha jõudnudki. "Rahvatantsuga ma ei tegele ja suvel niisama kandmiseks on nad liiga palavad, varbad ju kinni," põhjendab mees.
Tavaliselt näeb Priit Reimandi pastlategu välja nii, et ühel päeval valmistab ta nahast portsu lõikeid, teisel päeval torkab augud sisse, järgmistel õmbleb kokku, tambib kinnituskohad pehmeks, veab paelad kanalitesse, tõmbab liistule kuivama ja kinnitab tallad alla.
Aga kui ta peaks kõik tööetapid ühele päevale ajastama, siis tuleks nelja-viie jalatsipaariga toime küll. Mida meistrimehe käed selle peale kostavad, ei taha ta mõeldagi.
"Kuna kõik on ju puhas käsitsitöö, siis väsivad käed ikka väga ära," tõdeb Reimand. "Kõõlusevenitused teevad haiget, aga ega muud ravi pole kui puhkus. Eks ma mõnikord puhkan ka, näiteks käin
kalal."
Kätevalu on tuttav ka teisele viljandlasele Maie Roosimaale, kelle looming torkab eeloleval peol veel teravamalt silma kui Reimandi pastlad. Sest Maie Roosimaa meisterdab oma väikeses korteris meeste rahvariiete juurde kuuluvaid süsimusti kaabusid.
"Füüsiliselt on see ikka väga raske töö, käed puha haiged," tunnistab Roosimaa, ent ei kavatse sellest hoolimata kaabutegu sinnapaika jätta. Teda ei morjenda ka töö üksluisus - kõik kaabud on ju täpipealt ühesugused, varieerub vaid pea ümbermõõt ja seegi üksikute sentimeetrite võrra.
Küpsetab praeahjus
Monotoonsuse leevendamiseks kuulab naine näputöö kõrvale raadiot või kiikab silmanurgast telerit.
Miks ta ikkagi just kaabude kallal nokitseb? Tegelikult on Maie Roosimaa noorpõlvest saadik hoopis naiste kauneid kübaraid valmistanud, aga kuna kübarakandmise komme on üha enam unarusse vajunud, tuli äraelamiseks midagi muud välja mõtelda.
Vajadus kaabude järele oli töö kõrvalt ka rahvatantsuõpetaja ametit pidanud naisele hästi teada ning sestap ta neid tegema õppiski. Kuna kaabumeistreid leidub Eestis ülivähe, pole käte rüppe jäämist niipea karta tarvis.
Peakatteks vajalikud vildist toorikud saab Roosimaa Tšehhist ning need näevad välja nagu vanad väljaveninud mütsilodud. Kõigepealt tuleb toorik naise koduköögis keedetud želatiinilahuses läbi immutada ja tulikuumana kaabupõhja-kujulisele puidust pakule tõmmata. Naelte ja teiste spetsiaalsete abivahenditega kinnitab ta servad kaarjaks ning jätab kuivama.
Suveajal ning talvelgi, kui toad soojad, pole kuivatamisega muret. Aga niiskete ilmadega paneb Maie Roosimaa pooliku kaabu praeahju, natuke kraade sisse ja nii see seal tasakesi küpsebki. Kuivaks saanud kaabul tuleb vaid ääred õmmelda ja sirgeks pressida, paelad peale sättida ning valmis ta ongi.
Kui Priit Reimandilt saab pastlapaari kätte 500 krooniga, siis Maie Roosimaa kaabu maksab ligikaudu paarkümmend krooni vähem. Aastas jaksab ta valmistada umbes kakssada peakatet ning sätib vajadusel ka juba varem tehtud ning suurest kandmisest või valest hoidmisest lääpa vajunud kaabusid tagasi õigesse vormi.
"Enamik meessoost rahvatantsijaid kannab minu kaabusid," kostab Maie Roosimaa ja võib selle üle õigusega uhkust tunda. Naisel on plaanis oma mütsimerd saabuval suvel ka lähemalt silmitsema minna, nimelt õpetab ta oma naisrühmale usinalt eeloleva tantsupeo repertuaari. "Oleme alati tantsupeol osalenud ja loodame, et pääseme ka tänavu konkursisõelast läbi," nendib kübarameister.
Vastvalminud kaabude virn, mis tema kodus äraviimist ootab, loodab sedasama.
