Kui mullu suvel käisime Heino Kiigega tema suvekodust lugu tegemas, ei saanud jätta imetlemata selles vanas mehes peituvat hiigelenergiat, tõepoolest näis see lõputuna. Mis kõik oli tal tehtud ja rohkem veel tegemata.
Ei mingit juttu puhkusest, väsimusest või, jumal hoidku, tüdimusest. Ei väiksematki vihjet lõpetamisest, otste kokkupanemisest.
Meil hakkas endal jaks otsa saama tema järel käies, tema tehtut ja plaane kuulates. Ning kui lisada see, millega ta kirjutuslaua taga on hakkama saanud, tekib laisemal natuuril tahtmine kõrvale astuda − selline hoog, selline lend, mis äratas imetlust, kuid millega polnud lihtne kaasa minna.
Ja nüüd kuuleme, ega suuda uskuda – Heino Kiike ei ole enam. Pole sellist meest, kellest ikka oleme salamisi, muidugi igasugu loogika ja kogemuse vastu, harjunud mõtlema, et tema oleks justkui igavene. Ja kui tema seda on, on meilgi väike võimalus igaveseks saada.
Nukraks teeb, kui taas oleme sunnitud leppima, et nõnda see ikkagi pole. Lohutagem end sellega, et palju Heino Kiige tööst jääb veel kauaks püsima, tema kirjutatud vägev peatükk elavaks lahutamatuks osaks meie ajaloost.
