Inimesed ja mandariinid
Võrreldes teiste suuremate ja väiksemate rahvastega Kaukaasias on eestlastel isegi väga hästi läinud. Abhaasialt on iseseisvus võetud, seda on antud, kingitud, ja siis on see jälle kaotsi läinud.
Nõukogude Liidu osana oli seal võrdlemisi rahulik, aga vanad kired prahvatasid uuesti 1980ndate lõpul seoses liidu algava lagunemisega, ja tipnesid Gruusia−Abhaasia sõjaga 1992−1993.
Tegelikult on eksitav rääkida just Gruusia−Abhaasia sõjast, kuna sellest võtsid osa nii grusiinid, abhaasid, tšetšeenid kui palju muid pisemaid rahvusgruppe.
Lisaks jäid teele ette eestlased, kes kunagi Musta mere äärde välja rännanud olid. Sellisest rahvaste, uskude ja keelte paabelist räägibki Gruusia ja Eesti ühistööna valminud film “Mandariinid”.
Enamik sealseid eestlasi pöördus tagasi Eestisse, kohale jäi ehk mõnikümmend protsenti. “Mandariinides” on nendeks mandariinikasvataja Markus ja puusepp Ivo.
Neil pole mingit huvi sõjast osa võtta, kuid sõda tuleb ise nende õuele – Ivo päästab Abhaasia poolel võitleva tšetšeeni Ahmedi. Ja lahingus hukkunuid mattes selgub, et ka üks grusiin, Nika, on elus.
Mõlemad mehed on raskelt haavatud ja nõnda satuvad veel äsja teineteise kõri kallale kippunud surmavaenlased ühe katuse alla. Ning peavad kuidagi hakkama saama.
“Mandariinid” pole siiski film sõjast kui niisugusest, kõige vähem on see mingil moel poliitiliselt angažeeritud. Eesmärk pole ülistada üht poolt ja laita teist, näidata plahvatusi, verd ja relvi, vaid seda, mismoodi sellises pinevas olukorras koorub rahvusliku või usulise viha alt välja inimene. Inimene üldisemas, humaansemas mõttes.
“Mandariinid”
- Režissöör ja stsenarist Zaza Urušadze.
- Operaator Rein Kotov.
- Mängivad Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Raivo Trass, Mihheil Meski, Giorgi Nakašidze.
- Eesti−Gruusia koostööfilm, 2013.
Ivo huvitab, et tema juurde pillutatud kaks meest terveks saaksid, Markust huvitab, et mandariinid saaksid koristatud.
Mandariin on kujundina võimas – võimatu oleks kujutleda, et üks mandariin on moslem või kristlane, abhaas või grusiin. Ka Nika ja Ahmed kaotavad usulise ja poliitilise erimeelsuse ning muutuvad inimesteks. Või siis mandariinideks.
Kui otsida samal teemal vändatud filme, meenub ehk Emir Kusturica “Maa-alused”, mis räägib Jugoslaavia lagunemisest ja Balkani ajalootaagast. Samamoodi nukra huumoriga, samamoodi tõustes kõrgemale eelarvamustest ja kategooriatest.
Küllap saab lõputult vändata paugu- ja leegifilme, kuulid ei ammendu ja plahvatuse võib ka arvutis valmis teha.
Ent siiski tuleb niivõrd heade näitlejatööde ja stsenaariumiga filme harva ette, patuselt harva. “Mandariinid” said kahtlemata õigusega Varssavi filmifestivalil publiku- ja režissööripreemia.
