Isa ütles emale, et sellisele teele pole tal midagi tarvis
Enne traagilist sündmust oli perekond Parijõgi neljaliikmeline: isa Jüri, ema Elsa, 16aastane õde Aili ja pesamuna Endel.
Jüri ja Elsa said tuttavaks Rakvere seminaris, kus mõlemad õpetajana ametis olid. Elsa oli lõpetanud Tartus Puškini gümnaasiumi. Kodukooliõpetaja kutse omandas ta juba tsaariajal.
Kui palju Endel Parijõgi üldse enam isast mäletab? Kas oli isa talle hea sõber?
"Mäletan isa hästi. Kõiki neid ettevõtmisi, mis me temaga ühes tegime. Aga vanasti niimoodi ei räägitud nagu praegu, et isa on hea sõber. Emaga oli küll niisugune suhe, et pani mind ütlema: ema on minu sõber," meenutab Endel Parijõgi.
Suved isaga
Isa Jüri oli pärit Kunda lähedalt Siberi külast. Neil oli olnud suur pere - kümme last. "Kõik nad on kirja pandud perekonna piiblis, mis on lellepoja valduses Kunda külas."
Täiskasvanuks sai neist peale Jüri Parijõe kolm venda ja õde. "Kaks venda õppisid samuti Rakvere seminaris. Aga nad surid noorelt. Too vend, kes Kundas talu pidas, elas 1941. aastani."
Endli vanaisa oli Siberi külas kandikohapidaja ja Kunda sadama tööline. Oma hobusega. Vedas tsemendivagonette paatide peale, millega tsement omakorda laevadele veeti.
Alates 1931. aastast suvitas Jüri Parijõe pere Rutjas. Nõnda nimetati tol ajal Selja jõe paremat kallast. See asus kaheksa kilomeetri kaugusel Kundast. "Algul olime paaris eri talus, 1933. aastast elasime ühes kindlas suvilas," mäletab Endel Parijõgi. "Tol ajal oli vanu tsaariaegseid suvilaid seal õige mitu. Praeguseks on üks järele jäänud."
Parijõgede suvekodu oli ostnud üks kirjaniku kolleege - Rakvere õpetaja Raudsepp.
"Need mõisnike suvilad olid õige suured. Nõnda et pool suvilast võis ta Rakverre vedada ja sellest endale maja ehitada. Teine pool seisis mere ääres ja seal oli ikkagi veel ruumi küllaga. Seisis kuni viiekümnendate alguseni, mil Vene piirivalvurid maha põletasid. Lõhkusid, ja vedasid puitosad oma kordonisse kütteks."
Enne seda suvitas seal ka Tartu ülikooli professor Per Wieselgren, rahvuselt rootslane. Suvila õue keldri peale oli ehitatud veel üks palksuvila. Seal suvitas koolinõunik Hans Linsi. Tema tütar oli abielus Tartu ülikooli noore õppejõuga. Nemad läksid 1944. aastal Rootsi. Neil oli poeg, kellest sai samuti silmapaistev teadlane, kes oli Rootsis katselise tuumaelektrijaama direktor.
Tol ajal oli Rutja üldse Tartu intelligentsi suvituskoht. "Seal suvitas Gustav Suits ning hulk teisi kirjanikke. Oli Erni Hiir oma perega, Mihkel Jürna... Kõigest sellest on praegu alles vaid kunstnik Sagritsa kodutalu, kus nüüd on muuseum."
Seda talu pidas siis Sagritsa vend, kes hiljem Rootsi pages. "Ema jäi oma Venemaale läinud kunstnikust poega tagasi ootama. Nii neil see talu alles jäigi," teab Endel Parijõgi.
"Mul vedas, et professor Per Wieselgrenil oli minuealine tütar - sihuke poisilik tüdruk... Aga lapsi oli seal üldse palju."
Endel Parijõgi mäletab, et isa käis tihedalt läbi professor Villem Alttoaga, kes oli sündinud sealsamas Karepal. Alttoa tütar oli Endli õe Ailiga suur sõbranna. "Pool tema kodutalust oli suveks üüritud Eesti esimese psühholoogiadoktori Juhan Torgi
perele."
Sel ajal edenes ka kohalik kultuurielu koos uue, tänini seisva rahvamaja ehitamisega. "Seal etendati siis näitemänge, rääkimata niisama pidude pidamisest."
Igal suvel käis Jüri Parijõgi Rutjalt oma venna juures heina tegemas. "Nädal aega oli ta seal ja mõnikord olin mina temaga kaasas."
Rutjal tehti toitu pliidiga ning pliidipuid oli kogu aeg vaja. "Siis saagisime isaga koos puid. Isa lõhkus ja mina ladusin riita. Väike töötasu sentides oli mulle ka ette nähtud. Kogusin raha ja Eesti aja lõpul ostsin endale kirjutuslaua lambi. Kollase klaaskupliga."
Suvitama sõitsid Parijõed alati jaanipäevaks. "Need Rutja jaanituled on mul igavesti meeles. Siis olid sirelid Tartus just õitsemist lõpetamas, Rutjas aga alles alustasid..."
Kasvatati nõnda, et ei kasvatatud
Suurima ettevõtmisena koos isaga on pojale meelde jäänud käik Taevaskotta noorkotkaste laagrisse, 1939. aasta suvel.
"Ma olin noorkotkas, ja kuna isa ilmselt tahtis kirjanikuna ja koolimehena näha, kuidas laagrielu on, ostis ta kaheinimese telgi. Seal me siis kahekesi olimegi. Praegu on see koht vee all, paisutati üles, kui Saesaare elektrijaama ehitati."
Kuidas koolimees ka poega kasvatas, karm ei olnud?
"Ma ei saanud aru, et mind kasvatati," ütleb Endel Parijõgi. Ja lisab, et füüsilist karistust neil kunagi ei rakendatud. Põhimõtteliselt. Ning pärast isa surma oli peamine lihtsalt ellu jääda.
Õppis Endel Tartus "isa koolis". "See oli Tartu 4. algkool. Algul asus Karlova mõisa hoonetes. Teises otsas oli ulakate kool. See, millest "Teraspoisis" on juttu. Teraspoiss ju saadeti ka sellisesse kooli. 1939. aastal viidi
4. algkool, mida isa juhatas, kommertsgümnaasiumi vanadesse hoonetesse. Tolle gümnaasiumi küljes oli direktori elumaja. See läks siis isale ehk meile."
Seal said Parijõed elada vaid ühe aasta. "Aga mindi plaaniga, et ema-isa jäävad sinna kuni pensionileminekuni. Seda ei saanud nad kunagi."
Järgmine aasta oli Eesti mälus nii vastik ja traagiline 1940. "Algul polnudki väga hull - isa määrati seminari direktoriks. Ja meie kolisime Laiale tänavale seminari direktori korterisse. See asus alumisel korrusel, mujal majas oli seminari algkool. Sealt ta siis Tartu vanglasse viidigi, paarisaja meetri kaugusele."
Poeg teab, et isa ei ole kunagi ametlikult arreteeritud ega milleski süüdistatud. "Olen neid asju Vene ajal uurida püüdnud, aga leidnud pole midagi."
Sõnameistri viimne teekond käis väga lihtsalt. "Sõda käis juba. Rinne oli Valgas ja oli 1941. aasta juuli algus. Ööl vastu 8. juulit sõitis Vene sõjaväe auto meie maja ette, klopiti ustele. Isa tegi ukse lahti. Koolimaja otsiti kuni pööninguni läbi, midagi ei leitud. Aga isal kästi kaasa tulla. Ülekuulamisele.
Mina magasin. Isa oli emale öelnud, et ärgu poissi äratagu. Ema vaatas ukse peal, kuidas isa läks püssimeeste vahel. Tahtis talle veel midagi kaasa panna, kuid isa ütles, et sellisele teele pole tal midagi tarvis."
Sama päeva õhtul hakati Tartu vanglas vange maha laskma. Laskmine oli Parijõgede korterisse hästi kuulda. "Raske öelda, milline päev mu isa elus viimseks jäi - 8. või 9. juuli. Üheksandaks oli Emajõe parem kallas venelaste poolt maha jäetud. Ja 10. juulil sõitis mööda meie tänavat juba Saksa soomusauto."
Kohe hakkas vanglas tööle ka Tartu ülikooli õppejõududest arstide komisjon. "Laibad kaevati välja. Osa oli visatud kaevu. Minu isa tõmmati ka kaevust välja. Seal püüti siis neid identifitseerida. Suurem osa tunti ära. Siis maeti nad ühishauda."
Perekonnal jäigi isa matmata. "Sõda käis, rinne seisis Tartus Emajõel kaks nädalat. Siis maeti nad ühishauda Pauluse surnuaiale. See kaevati uuesti lahti ning kes tahtis, võis oma surnu sealt kätte saada ja matta omaette. Neid oli üksikuid. Ülejäänud maeti taas ühishauda, aga nüüd juba igaüks eraldi. Iga haua peale pandi tahvel maetu nimega või märkega - tundmatu.
Keegi kaebas
Kui venelased tulid, tehti ühishaud maatasa. Koos kõrval asuva suure saksa sõdurite kalmistuga. Ometi hoidsid surnuaiatöötajad ühishauakohta, nii et sinna kedagi peale ei maetud. Oli lage plats kuni 1955. aastani.
Meie õega kujutasime enam-vähem ette, kus seal see isa haud oli. Siis taotles kirjanike liit kolme kirjaniku rehabiliteerimist - Jaan Anvelti, Hans Pöögelmanni ja minu isa. Sinnani olid Eestis kõik minu isa raamatud olnud keelatud."
Niipea kui isa rehabiliteeritud sai, pöördus Endel Parijõgi ministrite nõukogu poole taotlusega aidata tähistada Jüri Parijõe hauda.
"Vastati, et hea meelega, aga nad ei tea, kuskohas see on. Sain sellest aru nii, et võin ise tegutseda. Tellisin Tallinnast kivi ja viisime selle sõbra autoga Tartusse. Mälu järgi asetasin selle siis lageda platsi peale. Pärast seda tekkis sinna igal aastal uusi hauatähiseid."
Eesti Vabariigi taastulles püstitati sinna ühine memoriaal marmorsamba näol. "Kui ema suri, tahtsime ta matta võimalikult isa lähedale ning saimegi emale platsi kümmekond meetrit sellest ühishauast. Ning kui õde suri, matsime temagi sinnasamasse."
Isa vahistamine toimus Endel Parijõe meelest kellegi kaebuse põhjal.
"Esimene kartus, et isa suhtes tahetakse midagi ette võtta, tekkis juba juuni lõpus. Siis oli ühelt seminari õpetajalt küsitud, et kas teil on uus direktor juba kohal... Ju siis teadis küsija, et isa oli olnud küüditatavate nimekirjas. Siis imestati, et vana direktor on alles."
Viimastel päevadel enne sakslaste tulekut kaevati Tartu ümbruses kaitsekraave. "Ka isa oli nende kaevajate hulka arvatud. Sellest on kirjutanud oma mälestustes tol ajal samuti õpetajana töötanud Riho Lahi, kes oli seal kaevamas koos minu isaga. Ja isa olevat Lahile öelnud, et ei saa sinna kraavide juurde ööbima jääda, peab minema koju."
Jüri Parijõe teadmisel varjas seminari majas end üks mobilisatsiooni alla kuuluv mees. "Oli vist ühe õpetaja või kooliteenija poeg. Kui isa kraavide juurest koju tuli, käskis ta mehel ära minna. Ju ta kartis, et tullakse läbi otsima."
Aga paljude kooliõpetajate käsi ei käinud hästi ka Saksa aja algul. "Oli ju teada, et õpetajate hulgas leidus neidki, kes olid seminaridest tulnud. Kuid Rakvere Õpetajate Seminar oli vasakpoolsete kasvulava. Said ju seal oma hariduse vaeste perekondade andekad lapsed."
Jüri Parijõgigi oli tema poja teada vasakpoolsete vaadetega mees. "Ja Pätsi vastane. Nagu tol ajal oli Tartu intelligents. Kuigi isa Eesti ajal poliitikaga ei tegelnud. Tsaariaja lõpul aga olnud ta sotsiaaldemokraatide partei liige. Oli kuni 1920. aastani."
Endel Parijõe sõnul ei mõelnud isa "Tsemendivabrikut" kirjutades luua lastekirjandust, vaid pidas ikka silmas kirjandust üldse. "Juba teises trükis on isa välja jätnud kohti, mis noorsoo- ja lastekirjanduse jaoks sobimatud võivad tunduda.
Originaalis oli seal stseen, kus lapsed mängivad ja üks poistest peab kogu aeg oma väikest venda kantseldama. Siis seob ta venna jalgupidi laua külge. Seejärel saab ema käest pahandada, et ei tohi nõnda teha. Siis paneb poiss venna tünni ning vaiba selle peale, et laps ikka õhku saaks. Aga laps lämbus ära. Seda kohta enam hilisemates väljaannetes pole."
Ennast pole Endel Parijõgi isa loomingus kusagil ära tundnud. Kirjutada on proovinud ta ise ka, kuid aru saanud, et pole piisavalt annet.
Tunnistan, et olen Jüri Parijõe juttudes leidnud midagi tšehhovlikku.
"Jah, Tšehhovist pidas isa väga lugu, tal olid Tšehhovi teosed kõik olemas. Vabadussõjas oli isa ohvitserina kitsarööpmelisel soomusrongil number 2. Selle põhipeatuskoht oli Valgas. Valga raamatupoest ta need Tšehhovi ja ka Tolstoi kogutud teosed
ostiski."
Kunda maile jõudes käime kõigepealt ära Jüri Parijõe kodukülas Siberis. Jah, just säärast nime too Kunda mõisa moonakaküla on eri aegadel kandnud. Sünnitalu on juba ligemale pool sajandit maa pealt kadunud, asukohta tähistab seitsmekümnendatel siia paigutatud mälestuskivi.
Must täpp ja siniliiliad
Siinkandis liikudes valdab mind alateadlik soov oma silmaga näha neid poisse, kes siin kunagi elasid oma valus-õnnelikku elu, nagu Jüri Parijõe juttudes, ent kahjuks ei märka kogu siin viibitud aja jooksul ühtki poisikest, ei sellist ega teist-
sugust.
Kodumaja asemel seistes näen sadakond meetrit eemal asuva maja juures energiliselt liikuvat musta täppi. Ning näib ja tundub, et täpp on meidki märganud ning liiguks nagu meie poole.
Meie juurde jõudes saab täpp selleks, keda arvata võiski - pisikeseks mustaks koeraks, kelle elevus laseb uskuda, nagu oleks ta meid pidanud kauaoodatud kalliteks külalisteks. Veidi aega püherdanud ja karelnud, pühib koerake kodumaja poole tagasi. On meie jaoks selle kandi elav hing.
Endli kadunud lelle talu peab mõnevõrra eemal Kunda külas nüüd tema poeg Toomas, Parijõgede vankumatu esindaja nende kodukandis. Maja ümbrus sinetab hämmastavalt jõudsalt kasvavatest siniliiliatest. Näib, nagu oleks see lilleke leidnud siin oma tõotatud maa.
Kohvilauas kraamib lellepoeg välja mahuka koti, kust ilmuvad ükshaaval nähtavale kõik Jüri Parijõe napi, ent meisterliku loomingu väljaanded eri aegadel. Ammu oleks aeg kogu Parijõgi kokku panna ja ühtede kaante vahel välja anda - kogutud teostena, nagu klassikule vääriline.
Vaatame mahukat pildialbumit, kus ikka ja jälle vaatab pere ja sugulaste ringis vastu ka traagilise saatusega kirjanik ise.
Kundas ei saa käimata jätta Hiiemäel, kus Parijõe tsemendivabriku poisid õhtuhämaruses vaatavad vabriku müstilisi tulesid. Kundas on endiselt palju valkjashalli tolmu, mõistagi mitte nii palju kui aastate eest, aga ikkagi rohkem kui kujutleda oleks osanud.
Heidutavalt mõjuvad linnakeses lausa ohtlikult ringi kihutavad hiiglaslikud tsemendiautod.
Sadam - see on hoopis teisest ooperist kui sajand ja rohkem tagasi, ning siia isale toitu toovat poisikest, nagu Parijõe jutus, on juba enam kui raske ette kujutada.
Kõik nagu vanasti
Rutja rannas on kõik nii nagu vanasti: rannamännid, liiv ja kividki kõik needsamad, mida mäletab poisike 1930. aastatest. Silma riivavad siia n-ö jumala juhatusel püstitatud inetud kah-suvila-tüüpi kastid ja karbid.
Endel Parijõe juhtimisel leiame vaevata üles ka Raudsepa suvila, kus Parijõed oma küllap unustamatuid suvesid veetsid. Või õigemini selle, mis suvilast järele on jäänud. On kõrgem koht, kuhu viivad neli trepiastet. On sirelite järglasi, kelle õitsemahakkamist Lõuna-Eestist tulnu teistkordselt võis imeks panna.
Endel Parijõgi astub need mõned astmed ülespoole ning seisab hetke mõtlikult. Seda, mida ta näha võib, on küllap raske sõnul väljendada. Seepärast ei küsigi me midagi.
Kõik isa puudutavad materjalid on Endel Parijõgi andnud Tartusse kirjandusmuuseumile.
"Isa oli need isegi sinna viinud juba 1940. aastal. Mis veel järele olid jäänud, andis muuseumile ema, aga neid jäi veel minulgi anda. Isa poolt mulle saadetud kirju."