Ivan Makarov: Tulnud on ka lehmi lüpsta
Ivan Makarov, miks teid just raadiotöö köidab?
Mulle meeldis ammusest ajast hea Lääne muusika. Kuna see ei olnud Nõukogude Liidus teretulnud, otsisin võimalusi selle kuulamiseks. Ja avastasin enda jaoks Eesti Raadio, kus “Keskööprogrammis” mängiti küll Yesi, küll Led Zeppelini, mis tol ajal oli ennekuulmatu asi. Vikerraadios mängiti ka revolutsioonilisi Ruja lugusid — “Sügispäeva” ja “Zeppelini triumfi”. Tollest ajast peale ongi mul raadiopisik sees.
Teie emakeel on vene keel, aga saateid teete nii vene kui eesti keeles, kusjuures räägite väga ilusat eesti keelt. Millal ja kus õppisite eesti keelt rääkima? Kõigepealt lapsepõlves Elva lähistel Haavistiku talus tädi Senni ja tädi Anniga suheldes. Siis koos vanemate töökaaslaste Jaan ja Karl Rebasega kalal käies ning naabrimees Paul Aristega tänaval kohtudes. Ka meie maja endise majaomaniku Leo Leesmendi ja ühiskorterinaabri Charles Villmanniga vesteldes.
Minu eesti keele õigemaks muutmise eest olen tänu võlgu Mati Brauerile, Rudolf Rimmelile, Urmas Alenderile, Einar Kraudile ja oma naisele Gerli Talile, kes kõik võtsid selle oma südameasjaks.
Olete EPA lõpetanud ning töötanud varem teaduri ja insenerina. Miks omal ajal just põllumajandus-
eriala valisite? Ja miks sellelt alalt lõpuks ära tulite? Tegelikult valisin hoopis kalakasvatuse, kuid Moskvas õppides tulid tõsised pahandused ja pagesin tagasi Eestisse. EPAs lubati mul õppida seda ala individuaalse programmi alusel.
Aga olen jõudnud ka Koeru kandis karjalaudas praktikandist brigadir olla, lüpsjaid varahommikul tulutult üles ajada ja nende asemel lehmi lüpsta. See oli ilus ja romantiline aeg. Ning seda ütlen ma täiesti siiralt.
Raadio 4s olete igal tööpäeval otse-eetris päevakajalise autoriprogrammiga “Raadius”. Kuidas see programm sündis ja mismoodi on pikkade aastate jooksul arenenud? “Raadius” on Raadio 4st vaid mõnevõrra noorem. Minult tuli geniaalne saatenimi — jõudsime sellega ette vene BBCst, kus mõne aja möödudes ilmus samanimeline sari.
Nüüd on vene BBC sama hästi kui minevik, Raadio 4 aga ei väsi ja aina paremaks läheb. “Raadius” on aastatega meeletult muutunud, sellest on saanud tõeline balti saade. Ja mida rohkem ma ise oskan, seda põhjalikumalt ja kauem valmistun eetriks.
Kui keeruline on Eesti probleeme lahti mõtestada vene kuulajale, kes võib-olla eestikeelseid infoallikaid üldse ei tarbi? Meie püsikuulaja on valdavalt haritud ja tolerantne inimene, kes saab probleemidest aru, kui rääkida temaga lugupidavalt ja miks mitte ka emotsionaalselt.
Kuulaja hindab ka elegantset huumorit, mitte labast pullitegemist. Kuulajat ei tohi alahinnata. Kui mängida mingit range häälega õpetajat ja väita, et kuulaja peab tegema seda ja peab tegema teist, siis asub kuulaja kaitseasendisse.
Kuid kui minna kergema vastupanu teed — rääkida ainult meeldivaid asju ja mängida seda kohutavat Venemaa popmuusikat -, siis selleks on ju olemas kommertsjaamad: ahoi, sõbrad, mis “muusikakest” kuulaksime, “kedakest” tahaksime tervitada, missuguse staari eraelukesest tahaksite kuulda — helistage, meil on teile pileteid ja muud nänni…
Ka seda tuleb osata teha. Aga mina nii ei saaks, läheksin parem juba tootvale tööle.
Milliseid vastukajasid kuulajatelt ja Eesti venekeelselt pressilt oma kommentaaride kohta tavaliselt saate? Kuulajatelt saan e-kirju ja üllatavalt palju vanu häid paberkirju, viimaste aastate jooksul ka postipakke — kilode kaupa mett ja kärgi, komme, šokolaadi, kasti šampanjat, raamatuid, plaate, salle, kampsuneid, karvamütse, kuulajate maale ja luuletusi, nende elulugusid ja fotosid perealbumist. Saan kohalikelt muusikutelt palju uusi laule, pea kõik lähevad ka eetrisse.
Kuulajalt nahutada sain viimati Gruusia-Venemaa sõja ajal, seda telefonitsi, aga ju olid siis inimeste närvid läbi. Möödunud reedel tuli aga raadiosse Kohtla-Järve elanik Liidia Kalinogorskaja, kes tahtis koos pilti teha ja kinkis suure lillekimbu. Ja mille eest?
Kaheksateist (!) aastat tagasi kuulis ta minult Raadio 4 lainel Hoiupanga aktsiate müügist, mille abil sai ta oma perele hiljem korteri, millele muidu polnud lootustki. Ja inimene on kõik need 18 aastat niivõrd tänulik raadiole ja diktorile, kuigi tegi kõik ju ise!
Mis aga puutub vene pressi, siis mina olen arvustanud Vikerraadios ja Eesti Päevalehes venekeelsete lehtede ja portaalide pronksiööle eelnenud ja järgnenud tegevust, mis tekitas nende väljaannete pahameele. Ma pole nende soosingut ära teeninud.
Olete saanud klaveriõpetust Kaarel Irdi kodus. Mis on sellest ajast kõige enam meelde jäänud? See, kui kannatlik oli Mari Ird, kuigi ma hiilisin tihtipeale tundidest kõrvale, kuna tahtsin minna hoopis suusatama või kalale. Aga siis, kui kuulsin ja nägin, kuidas mängib Rein Rannap, andsin endale sõna, et ise klahve ei puutu enam mitte kunagi.
Kellelt olete oma muusika- ja luuleande pärinud? Ema Aleksandra Gorjatševa oli väga musikaalne ja oskas hästi laulda vene romansse. Talle meeldisid muide nii biitlid kui ka Freddie Mercury.
Isa Mihhail Makarov laulab siiamaani vene sõjalaule, aga ka “Viljandi paadimeest” ja “Ma tahaksin kodus olla”.
Kuidas sai omal ajal alguse teie koostöö ansambliga Ruja ja Urmas Alenderiga? Käisin kõigil Ruja kontsertidel, kirjutasin artikleid, ja ükskord astus Alender Tallinna bussijaamas ligi — et tere, ma tundsin su ära, aitäh, et meid kogu aeg kuulad ja toetad. Saime headeks sõpradeks ja varsti ka loomingulisteks partneriteks.
Aga Rannapiga juhtus selline asi, et tal oli 1983. aastal Rujaga kavas üleliidulise tiraažiga venekeelne plaat, Tallinna Linnahallis lindistati kümmekond lugu praeguse kremlimeelse inimõiguste keskuse juhi vene tekstidele. Meloodia kunstinõukogu liikmed pidid naerukrambid saama.
Siis pöörduti minu poole. Ja just siis, kui plaadimaterjal oli kinnitatud, põgenes Rannap läände ning kõik tema lood tuli välja vahetada. Lasksin selle plaadi üleliidulise tiraažiga välja siis, kui Ruja oli juba laiali läinud.
Milliseid tundeid tekitas Valdo Pandi ajakirjanduspreemia laureaadiks saamine?
Läksin näost punaseks, sest ERRis on minust vingemaidki tegijaid. Möönan, et minu kui ajakirjaniku eeliseks oli seekord ehk kahes keelekeskkonnas eksisteerimine, ja mõlemas mitte just võõrkehana.
Valdo Pant, keda on tunnistatud Eesti ajaloo parimaks teleajakirjanikuks Urmas Oti ees, on nimi, mis pani mind esmaspäeval eetrisse naastes kogu aeg endalt küsima: olen ma ikka kindel, et olen selle suurmehe vääriline, vaatamata sellele, et mul on mobiiltelefon ja internet, mida suurmehel ei olnud? Ja tundsin, et mul on veel arenguruumi küllaga.
Valdo Pandi nimeline ajakirjanduspreemia
- Rein Karemäe (1980), Mati Talvik (1985), Lembit Lauri (1988), Toomas Uba (1998), Aarne Rannamäe (2008), Mihkel Kärmas (2009), Neeme Raud (2010).
- Preemia loodi 1980. aastal, et tunnustada loominguliselt silma paistnud ning tuntud tegevajakirjanikke ühiskonnale oluliste teemade professionaalse ja uudse käsitlemise eest, samuti Valdo Pandi mälestuse hoidmine.
