JAAK ALLIK: Lööme Jürka maha – saame õndsaks

 (5)
JAAK ALLIK: Lööme Jürka maha – saame õndsaks
Autor: Valdek Alber

Endisele teatrijuhile Jaak Allikule seondub hiljutine võimuvõitlus Ugalas mõurava jõuguga lavastusest “Põrgupõhja uus Vanapagan”, kes on Jürka vara oksjonil maha müünud, talu põlema pannud ning loodab seeläbi õndsaks saada.

Loe veel

Kas te tajute endas võimet näha ette ühiskondlikke kataklüsme?

Varem tundus, et see võime mul oli. Praegused sündmused panevad selles oluliselt kahtlema. Seda ma küll näiteks ette ei näinud, et inimesed satuvad aega ja ruumi, kus nii palju oma koha eest päikese all võitlema peab. Meelde tuleb Karusoo kunagine lavastus "Kui ruumid on täis". Ruumid ongi täis, läheb üha kitsamaks.

Kellena end pärast Ugalast väljaviskamist tunnete?

(Paus.) Endiselt Jaak Allikuna. Takkajärgi vaadates seondub nende sündmustega mulle üks ammu nähtud lavastus - nimelt Jaan Toominga geniaal­ne "Põrgupõhja uus Vanapagan", kus tüki lõpus tormab lavale jõuk, kes on Jürka vara oksjonil maha müünud, tema talu põlema pannud ning nüüd mõurab: "Lööme Jürka maha, saame õndsaks!"

Tundub, et olete läbi aegade enim Eesti teatrit vaadanud isik.

Kas just enim. Olen viimased aastad olnud Teatriliidu sõnalavastuste aastapreemiate žüriis. Ju on mul siis rohkem vaba aega kui teistel liikmetel, aga eelmisel hooajal rohkem kui 100 esietendusest olen ära vaadanud umbes ... 70%.

Teie vanemad, Hendrik Allik ja Olga Lauristin, olid markantsed isiksused Eesti poliitilises kultuuris. Kas näete endas järelkasvajana mingit seisuse kohustust?

Kui on silmas peetud, et pean oma isa-ema tegude eest eesti rahva käest vabandust paluma, siis ei. Nemad tegid oma tegusid. Minu teod on minu teod. Arvan ka, et mu vanemad tahtsid siiski oma rahvale head. 20aastase tüdruku ja 22aastase poisina mõisteti nad eluaegsele sunnitööle, isa muide Riigikogu liikmena. Hiljem sai ta veel 25+5 Siberit Stalinilt.

Ei usu, et keegi omakasust endale sellist saatust valiks, küllap taheti töörahvas õnnelikuks teha, nagu idee ütles. Aga jälle osutus tõeks, et vägivalla abil kedagi õnnelikuks ei tee, sellest võib vaid kurja sündida.   

Silmas sai peetud seisuse kohustust. Noblesse oblige.

Ei mäleta, et mind oleks kodus nii-öelda kasvatatud. Kui, siis ainult eeskujuga. Isa-ema tegelesid ju sootuks teisel epohhil.

Loomulikult mõistsin, et mingil määral on nad selle epohhi loojad, ülesehitajad.

Samas sain juba üliõpilasena aru, et mind see ei rahulda. Selle suletus välisilmale, igasuguse vaba mõtte ja ettevõtlikkuse lämmatamine asetas mind opositsiooni ning tegutsema selle inimlikumaks muutmise nimel.

Õnneks nägin ka, et nende loodu ei rahuldanud neidki. Isa kuulas pensionipõlves BBCd ja luges elu lõpupäevil koraani.

Teie tegutsesite ülikoolis komsomolisekretärina?

Asetäitjana. Sekretär oli Sirje Endre, seejärel Laur Karu.

Jääb mulje, et neile heidetakse tollast perioodi vähem ette. Kas mõjus nende järsk kannapööre?

Ei oska öelda. Mina ei ole ennast eriti kuhugi pööranud. Et kahetsen, mida eile või aasta tagasi tegin. Elada tuleb nii, et...

...et ei oleks piinavalt valus...

(Lõpetab itsitades Nikolai Ostrovski tsitaadi.) ... tagasi vaadata sihitult elatud aastatele. Jah, kas või nii.

Samas paneb imestama, ütleksin lausa imetlema teie suutlikkus olla erinevates poliitilistes formatsioonides n-ö Kulturträger, tipptasemel pealegi. Hoolimata sellest, milline lipp Toompeal lehvib.

Hoolimata sellest, milline lipp Toompeal lehvib, on eesti kultuur olnud järjepidev. Sellega seotud inimesed on alati oma parema äranägemise ja ande järgi püüdnud luua seda, millest nende hing heliseb.

Ei tea minagi neid, kes mind süüdistaksid, et olin üks ajakirja Teater. Muusika. Kino asutajaid ning esimene peatoimetaja. Pigem on meil kõigil hea meel, et väljaanne oma asendi meie kultuuriruumis säilitanud on.

Ma ei pidanudki ajakirja silmas. Pigem seda, et 1980ndate paiku olite Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja, 10 aastat hiljem Eesti Vabariigi kultuuriminister.

Kui on soovi, lisame andmeid veel: 1988. aasta 1. juulist kuni 1. detsembrini Kultuurikomitee esimehe I asetäitja, ENSV minister, valitsuse liige.

Seda enam. Riigid kardinaalselt erinevad: lipp, vapp, hümn, raha, poliitika.

Ma ei näe siin jätkuvalt etteheidet. Nende inimestega, kelle tegemisi püüdsin tollase kultuurijuhina kergemaks teha - kas siis Merle Karusoo, Kalju Komissarov, Mikk Mikiver, Jaan Tooming, Lembit Peterson - , olen samades suhetes olnud ka Eesti Vabariigi ajal. Olin siis ja olen praegugi.

Võib-olla on see minu rumalus (muigab), aga ma ei tunne, et tegin Eesti Vabariigi kultuuriministrina midagi muud kui ENSV ministrina.

Kuidas tundub Eesti teater praegu, A.D. 2009?

Kui vaadata teatreid Euroopas, Ameerikas, Venemaal - ja see võimalus on mul tihtipeale olnud -, siis näib Eestis olevat silmapaistvalt hea näitlejaskond. Tugeval Euroopa tasemel. Ja tuleb see just koolitusest, tollestsamast Panso kooli juurtest.

Meie sõnateatrite häda on pigem heade lavastajate vähesuses. Või õigemini tohutus arvus uuslavastustes.

Hiljuti sai juttu aetud Leedu kolleegidega. Seal tuleb aastas välja 30-40 lavastust, rahvast üle kolme miljoni. Meil lavalugusid ühe hooaja jooksul kolm korda rohkem, potentsiaalset publikut, vastupidi, kolm korda vähem. Toimub selgelt lavastuste üleproduktsioon.

Ega see lõpuks nii halb olegi, küll vaatajaturg asja reguleerib, aga heade lavastuste, õigemini heade lavastajate puudus on selgelt tuntav. Minu arust on see amet pigem jumalast antud.

Tuleme tagasi teie tagasihoidliku isiku juurde. Teatriliidu majas ripub teie portree kohe Paul Pinna kõrval.

Ega mina teda sinna pannud ole. Juhus. Mõnele kindlasti ka pühaduseteotus.

Mis lähitulevikus plaanis on?

Loen, kirjutan. Sõidan mai hakul Belgiasse poja perele külla. Et lapselapsel vanaisa meelest ei läheks.

Lugemine ju vaba tahe, kirjutatakse enamasti tellimise peale.

Näib küll. Ei mäletagi, et viimaste aastate jooksul oleks lehtede artiklipakkumistes olulist pausi olnud.

Mai algul olin kolm päeva Saaremaal IX külateatrite festivalil, sai ära vaadatud 23 lavastust. Pealegi loodan, et ikka ja jälle ilmub kusagilt seltskond, kes küsib: kuule Jaak, ega sa äkki lavastada ei taha? Ja kui niimoodi küsitaks, siis juba 18. korda.

Kas te olete ateist?

(Lühem paus.) Raske küsimus, ma ei tegele enese sisevaatlusega, kuigi peaks. Abikaasa heidab mulle seda pidevalt ette.

Ateist ma kindlasti pole. Usk peab igal inimesel olema, see hoiab meid kurjast.

Teie nimega seoses ei ole salajaste "surmapattude" register veel sugugi ammendunud. On neid, kes räägivad, et omaaegse augustiputši (meie jaoks) negatiivse stsenaariumi korral oleks teist saanud Eesti kohalik komissar.

Olen kursis. See on Tiit Made versioon. Ma ei saagi aru, milliseks eneseõigustuseks ta seda levitab.

Olin neil päevil pidevalt avalikult nähtaval, tõsi küll, mitte kogu aeg Tallinnas, vaid ka Viljandis putšivastasel miitingul kõnet pidamas ning Ugalas peaproovidel.

Ja ajaloolisel 20. augustil kell 00.01 lugesin Ülemnõukogu  kõnetoolist ette läkituse kogu maailma parlamentidele-valitsustele üleskutsega mitte tunnustada Moskva putšiste.

69 kangelasliku poolthääletanu hulgas polnud mind seepärast, et 22. augustil esietendus Ugalas minu lavastus - rootslanna Margarete Garpe
"Juliale".

Viimased peaproovid on ju püha asi. Naljaga pooleks meenub, et ka Stanislavski tegi proove, kui väljas käis revolutsioon. Nii et minu pisike lohutus on see, et just minu lavastus oli taasiseseisvunud Eesti teatriloos esimene.

Äsja möödus nn pronksiöö teine aastapäev. Kus tehti kaks aastat tagasi viga? Kes tegi vea?

Viga algas sealt, kus hakkasime häbenema Palusalu-näolist korpusepoissi. Rahulikumalt suhtudes oleks võinud rajada sinna sõjas hukkunute memoriaali.

Sinimustvalge oleks võinud seal  lehvida nii kõrgel, et keegi poleks talle kallale kippuda saanud, samuti teiste sõdinute lipud - ka Saksamaa oma.

8. mail võinuks seal käia suurriikide saatkonnad ning siis poleks see koht saanud muutuda 9. mail teadagi kelle viinavõtmise paigaks.

Meie ise hakkasime seda kurba Eesti sõdurit Aljošaks ja okupandiks kutsuma.

Ei tohi unustada, et 1944. aasta septembris lehvis Pikas Hermannis meie praegune trikoloor ning selle rebis maha mees, kes kandis sama mundrit, mida igavesti trolli ootav sõdur.

Eestisse oli selleks hetkeks üldse jäänud vaid kaht sorti mundreid.

Peamine on küllap lipp?

Olen faktiga nõus.

Kas ei tulene kõik need möödarääkimised just sellest, et eri pooled toetuvad eri allikaile, Jaak Allik?

Aga kas ei tulene võimalus üksteisele läheneda sellest, et  selle teise mundriga mehe ideejärglased Arnold Rüütel ja Indrek Toome aastal 1989 just sellesama sinimustvalge Pikka Hermanni taas heiskasid. Minu meelest oli see teatud määral lunastus.

Järelikult oli lunastus vajalik?

Kindlasti.

Miks te praegu kusagil ei õpeta?

Raske amet, ikkagi omaette elukutse. Muu töö kõrvalt kedagi õpetada pole nagu päris aus. Oma viga ka - ma ei suuda rääkida ettevalmistamatult. Isegi väikseima kõne olen endale eelnevalt selgeks kirjutanud. Muide, olen loenguid päris palju pidanud, küll Tartu Ülikoolis, aga ka lavakunstikoolis.

Seltskonnadebattides ei märka teid küll oma mõtteavaldusi paberilt maha lugemas.

Need on vabas vormis vestlused, enamasti valitud seltskonnas. Auditooriumis see ei kehti. Samas ei keela mind keegi imetlemast neid, kes kõike seda suudavad. Parim näide, mida ise õnneks kuulamas käinud olen, on Juri Lotman muidugi. Harv nähe maailmas. Hea õppejõud ongi harv nähe.

Kaks Eesti võimsat isemõtlejat (mitte et neid rohkem ei oleks) on muu hulgas ka õde ja vend (neid küll rohkem ei ole). Samas tundub, et maailmavaade ei ole teil alati ühes suunas vaadatav?

Leian, et maailmavaatelt oleme Marjuga mõlemad olnud sotsiaaldemokraadid. Ja oleme seda ka praegu. Ma ei ole nõus olnud ESDP aastatepikkuse taktikaga.

Aga omavahel saame me hästi läbi.

Kuuldavasti saate hästi läbi ka praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, samas vist mitte päris ilma väikese urinata.

See on olnud sõbralik nagin, enamasti sel ajal, kui mõlemad valitsuses olime, tema välis-, mina kultuuriminister.

Tema sõbralik ja peaaegu alatine tervitus oli: tere, kommunist Allik! Minu vastutervitus oli seevastu pisut pikem. Kuna ta oli selleks ajaks juba veendunud sots, siis küsisin ikka ja jälle, kas tal on üleilmse sotside suurkogu avalaul ikka korralikult pähe õpitud. Et endise kommunistina võin talle õpetada.

Mis laul see on?

"Internatsionaal" muidugi.

Muide, olin ka selle auto roolis, millega Toomas esimest korda Abja metsadesse lagunenud Ärma tallu jõudis. See oli küll äärmiselt lootusetus seisukorras. Samal sõidul leidsime Halliste kalmistul üles ka tema suguvõsa matmispaigad.

Nii et suhtlete siiani?

Kuidas võtta. Eemale viis meid eelkõige see (jälle itsitab), et tema kui presidendikandidaadi vastaskandidaat oli minu partei auesimees. Eks see mõnevõrra võõrandas. Pealegi - presidentidel ei ole alati aega lihtrahvaga suhelda. Mille puhul võib neile kaasa tunda. (Tunneb kaasa.)

Küll aga olen ühe eelmise presidendiga sagedamini suhelnud. Pean silmas Merit. Temaga ühendas meid rohkem sündmusi. Ennekõike 88nda aasta loomeliitude pleenum. Õhtu saabudes tahtis ta mõnda meist oma kodus, siis veel Nõmmel, näha. Kokku saigi meid kolm. Tema, Mikiver ja mina. Praegu vaadatuna oli asi siis ikka üsna tõsine. Pealegi ei olnud Lennart veel ju president, vaid Kirjanike Liidu sekretär. Teiseks ei teadnud me keegi, kuhu asi võib pöörduda. Vahetasime üsna pikalt prognoose.

Hiljem, kui ta juba Kadri­orus resideeris, saime kokku ka seal, aga see pole enam nii tähtis. Tähtis on pigem see, et president Lennart Meri aktiivsel toetusel lahutati omal ajal nii erinevad ministeeriumid - hariduse ja kultuuri omad.

Elu lõpuni jääb meelde meie viimane kohtumine. See oli suvel Viinistus "Põrgu Wärgi" esietenduse järgselt. Saalist väljuva rahva hulgast tuli ta ise minu juurde, surus kätt ja avaldas kaastunnet minu mõne nädala eest lahkunud ema surma puhul. Ta sõnad olid: "Ema jääb ikka emaks." Selles avanes minu jaoks Lennarti kui inimese tõeline suurus. Poole aasta pärast polnud enam tedagi.

Mis teid nutma ajaks? Küllap mõned matused, aga seal me kohtume harva.

Ehk ootamatus, mis ilmneb lähedaste inimeste poolt reetmises. Neid on olnud.

Aga naerma?

Hea teater.

Kuid naeran vist vales kohas. Istun tihti igavledes ja vaatan, kuidas publik ümberringi röögib naerust.

Samas naersin korduvalt tõesti pisarateni, kui vaatasin mõned päevad tagasi  Võigemasti lavastatud Hecuba-lugu.

Kes selle autor ongi?

Keegi ei ole. Poisid panid ise kokku. Suurepärane.

Eesti teater ja meie riigi majandus 2009? On teil oma prognoos?

Loen igalt poolt, justkui see praegune protsess ei olekski ainult majandus-, vaid väärtuste, kultuuri kriis. Et see puhastavat.

Moskvas korrutas hiljaaegu üks jänki (probleem on ju üleilmne), et nüüd tekib uus mõtlemise paradigma.

Kardan, et ei teki siin Eestis mingit uut paradigmat. On lihtsalt praegune kurb ja raske aeg.

Ja keegi pole kunagi lavastanud kehvi lugusid sel põhjusel, et raha oli palju.

Väikesed Tallinna teatrid - von Krahl, No, ka Linnateater - saavad ehk hakkama.

Mujal, n-ö provintsis - Viljandis, Pärnus, Rakveres - on asi kurvem. Riski- ja eksperi­mendivõimalus kaob. Sealsetes suurtes saalides tuleb
rakendada kindla peale minekut.

Aga saalid oleksid täis!

Kuid rohkem saaks tühist teatrit. Ja kõik see võib kesta veel mitmeid aastaid.

Teisalt annab praegune olukord ehk ka tõuke rääkida lavalt rohkem taas tänasest päevast. Loomulikult peab selleks tegijail olema julgust ja mõistust.

Aga nagu loo algul ütlesin - ennustada ma enam ei oska ega tahagi.

Mis sõnadega lõpetaksite selle rubriigi trafarettküsimuse: "Ma loodan, et..."

(Kogu intervjuu kõige pikem paus.) Ma loodan, et ... ruumid enam kitsamaks ei lähe...

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare