Jaak Pihlak – Vabadusristi kavaleride jäljekütt
"Keegi rääkis, et ta sai Kanakülas surma," kirjeldab Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak oma seitsme aasta tagust kohtumist August Kengi lähedastega. "Samas jälle oli keegi rääkinud, nagu oleks ta läände põgenenud."
Kuid ajaloolane ei jätnud jonni, pärides, et äkki oli keegi, kelle juures mees siiski varjuda võis. Jutt August Kengi kasutütre Iiviga oli kestnud juba tunni, kuid selgust ei mingit. Kahtluseuss ei lubanud Pihlakul siiski lahkuda.
"Siis viskas tütardel üle," jätkab Pihlak.
"Ema, räägime!" öelnud tütar Riina.
"Muidugi rääkige, see on ju ajaloo jaoks," õhutanud Pihlak naisi takka.
Need ohkasid sügavalt. "Hea küll, ta varjas end meie juures."
Avalikkuse jaoks oli Augusti naisel teine mees.
Kuigi aasta oli 2001, pelgasid inimesed ikka veel rääkida. "Metsavend oli mõnede jaoks ikka veel kurjategija," tõdeb Pihlak.
Õnneks juhtusid seekord kaks inimest kokku: üks, kes tundis huvi, ja teine, kes asjast teadis. Kui ei oleks juhtunud, puhkaks August Keng siiamaani Alliku talu akna all. Viimased andmed temast olid 1944. aastast.
Kuus järgmist aastat üritas Pihlak Vabadusristi ühe viimase kavaleri August Kengi säilmed ristiinimese kombel Halliste kalmistule ümber matta. Paraku edutult.
Alles pärast seda, kui Maaleht tänavu 31. juulil kirjutas, kuidas Tallinnas hiiglaslikku Vabadussõja võidusammast püstitaval kaitseministeeriumil ei jätku aega ega raha ühe mahajäetud Mulgimaa talu akna all puhkava sangari ümbermatmiseks, hakkas jää kiiresti liikuma. Täna kell üks jõuab see finaali.
Ligi poole oma elust end seadusliku abikaasa juures varjanud mees saab viimaks avalikult naise kõrval olla. Kuigi alles kalmuaias.
Huvi algas koolipõlves
Kõik algas sügaval Vene ajal, kui tänane Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak veel kuuendas-seitsmendas klassis koolipinki nühkis. Just siis leidis ta kooli vanapaberi hulgast oma esimese Vabadussõja-ainelise raamatu. Paraku võttis õpetaja selle ära.
Alles aastaid hiljem sai Jaak teada, et tegu oli 1922. aastal ilmunud raamatuga "Leheküljed Vabadussõjast".
Tõsisemaks läks huvi kolmkümmend aastat tagasi. Tollases Viljandi 5. keskkoolis õppinud poisil oli siis juba olemas nii Jaan Maide 1933. aastal ilmunud raamat "Ülevaade Eesti Vabadussõjast" kui ka paar aastat hiljem trükivalgust näinud koguteos "Eesti Vabadusristi kavalerid".
"Tahtsin teada, mis nendest meestest on ikkagi saanud," põhjendab Jaak Pihlak seda, miks ta hakkas otsima Vabadusristi kavaleride jälgi.
Viljandimaalt Viiratsi vallast pärit kindrali Johan Laidoneri kohta teadis ta, et too suri kusagil Vladimiri vanglas. Mis aga teistest meestest sai?
"Kindralitest ja kolonelidest alustasin ja reameesteni jõudsin välja," jutustab Pihlak.
Enamik olid eestlased, kuid päris suur hulk oli ka venelasi ja sakslasi. Suurem jagu olid kahekümnendates aastates, ent leidus ka päris noori mehi, kel aastaid vaid 16 ja natuke rohkem.
"Nende uljus oli määrav. Tänu sellele tekkis rahvusvägi. Selle tuumiku moodustasid ohvitserid ja vabatahtlikud koolipoisid. Vanemad mehed niisama Vene vastu ei läinud."
Ehkki nende seas oli suhteliselt palju haritud mehi, oli enamik sangareid siiski vaid külakooli haridusega. "Puha maamehed. 75 protsenti või rohkemgi."
Üks eripära sangarite profiilis Pihlaku sõnul siiski on. "Kuigi sõjaväkke võeti mehi ühtemoodi kõikjalt, oli ülekaal Lõuna-Eesti meeste käes," tunnistab Pihlak Vabadusristi kavaleridest rääkides.
Väga palju oli Viljandi-, Pärnu-, Tartu- ja Võrumaa mehi. Kuid ka Virumaalt ja Tallinnast oli neid rohkesti. Samas hiidlasi ja saarlasi leidus napilt. Sangariristi on saanud vaid natuke üle poolesaja saarlase ja vähem kui kümme hiidlast.
Vaevarikas töö
Vabadusristi vennaskonna jälgede ajamine on olnud vaevaline. Pihlak toob näitena kolonelleitnant Hugo Kulboki. Kiriku sünnimeetrikas sellist meest polnud. Kuni lõpuks äratas tähelepanu keegi Kullpok Pringi mõisast. Lohakas kirikuõpetaja oli tema sünnikuupäevaks kirjutanud hoopis ristimisdaatumi. See käis temaga kaasas kogu elu ja jõudis ka Siberis tapetud mehe mälestuskivile perekonna hauaplatsil Elva kalmistul.
Muuseas, ametniku lohakuse tõttu annetas valitsus Vabadusristi mitte August Kengile, vaid hoopis kellelegi olematule Mihkel Kengile. Vähemasti nii on paberitel kirjas.
"Nüüd püüame neist kirja panna lood, mis on korrektsed ja valesid vältivad," ütleb Pihlak.
Või teine näide. Rindemeestest oli vanim, kes Vabadusristi välja teenis, 48aastane 5. jalaväepolgu ülem kolonelleitnant Johann Stahl. Pihlak tunnistab, et Põltsamaa kihelkonnast pärit Stahli jälgede ajamine oli vaevaline. Lõpuks selgus, et kirikuraamatutes oli tema nimi hoopis Terras. Perekond oli lihtsalt saksastunud.
Eesti valitsus annetas aastail 1919-1925 ühtekokku 3132 inimesele 3324 sangariristi. Rist anti välja 2078 Eesti kodanikule ja 1056 välismaalasele. Kõige noorem neist oli 14aastaselt rindele läinud koolipoiss Johannes Luiga, kes langes ja sai Vabadusristi postuumselt. Kõige vanem oli 61aastane arst Werner Zoege von Mangteuffel. Doktor, kes oli olnud ametis nii tsaar Nikolai II ihuarstina kui ka Loodearmee peakirurgina, teenis Vabadusristi välja vabatahtlikuna Tallinna sõjaväehaiglas kirurgitööd tehes.
Üheksa meest, nende seas kapten Anton Irv, Julius Kuperjanov, Oskar Luiga, Eduard Neps ja praeguse ministri Juhan Partsi vanaonu kolonel Karl Parts on saanud tervelt kolm Vabadusristi.
Eesti kodanikest sai Vabadusristi vaid kaks naist. "Mõlemad olid Viljandimaalt pärit mulgid," märgib Pihlak.
Esimene neist oli luuraja ja halastajaõde Salme Ilmet, teine rindesõdur Anne-Mare Kukk. Kuna naised toona sõduriks ei saanud, andsid neiud end mehena üles ja peitsid komisjoni ees reetvad kehavormid ära.
"Varesena ta sündis ja Kukena suri," ütleb Pihlak Anne-Mare Kuke kohta. "Vahepeal oli veel Vabadussõjas Peeter Ronga nime all."
Pihlaku sõnul oli sangari tütar öelnud, et ema ei saanud eluaeg linnu nimest lahti.
Samast vallast pärineb ka teine Varese-nimeline Vabadusristi kavaler. Nimeks Johannes Vares, luuletajana tuntud hoopis Barbaruse nime all. Mees, kes Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidumi esimehena 1940. aasta suvel Kadrioru presidendilossi kolis.
"Mitmed mehed osutusid hiljem kas kriminaalkurjategijaks või riigireeturiks, nagu Nikolai Trankmann, kes müüs Narva kindlustused venelastele maha, või Johannes Vares-Barbarus," seletab Pihlak.
"Täna on inimene üks, homme võib olla teine. Asjaolude kokkusattumise tõttu ei tea me kunagi, mis meist võib homme või ülehomme saada."
Pihlaku sõnul tegi Vares-Barbarus Vabadussõja ajal väga palju selle heaks, et 6. jalaväepolgus teeninud sõdureid ravida. "Seepärast oleks väga küüniline ta ajaloost maha tõmmata."
Nüüdseks on Viljandi muuseumi direktor koostanud Viljandimaaga seotud 360 sangari täielikud elulood. "Umbes 80 meie maakonnaga seotud mehe lood on praegu tegemisel." Lisaks on ta läbi aastate kirjutanud suurel arvul Eesti ohvitseride, Vabadusristi kavaleride biograafiaid.
Ühtekokku peaks kolme mehe - Jaak Pihlaku kõrval Mati Straussi ja Ain Krillo - tulevane suurteos sisaldama üle 3000 Eesti esimese teenetemärgi saanud isiku eluloo.
Millal suurteos ilmub, Pihlak ei tea. Veel hiljuti arvas ta, et juba järgmisel aastal.
Paraku pole see ilmselt võimalik. "Füüsiliselt ei jõua." Liiga palju detaile on arhiivides veel kontrollimata. Ligi 150 mehe saatus on korduvatele üleskutsetele vaatamata tänaseni teadmata.
"Uue raamatu puhul ei tee me mingeid erandeid, välja ei jää ükski Vabadusristiga pärjatud kavaler," kinnitab Pihlak. "See oli läbilõige tollasest ühiskonnast. Inimesi jätkus kõikjale, nii riiki juhtima kui kõntsa hulka."
Halliste kalmistul puhkab juba kaheksa Vabadusristi kavaleri. Täna sinna sängitatav August Keng on üheksas.
