“Jääminek” — esimene film Teise maailmasõja sündmustest Eestis
Stsenaariumi kirjutas Aadu Hint oma 1945. aastal ilmunud jutustuse põhjal koos kogenud filmidramaturgi Aleksandr Borštšagovskiga. Peab kohe mainima, et Teise maailmasõja aegu polnud Hint Eestis, vaid Nõukogude tagalas, ja sellel kogemusel (vahetu kogemuse puudumisel) on olnud oma mõju ka filmi aluseks oleva teksti vormimisel.
Publiku ootused
Kaljo Kiisk omakorda oli 18aastase kutsealusena näinud 1944. aasta lahinguid Eestis otse rindejoonel, Saksa sõjaväevorm üll. Sellest tõsisasjast aga vaikib seltsimees Kiisk ise ja vaikib 1960. aastate alguses ka ajalugu. Aga ta tunnneb sõda.
“Jääminek” on esimene film Teise maailmasõja sündmustest Eestis. Raamid, milles “kohalik” filmitegija üldse saab liikuda, on rangelt ette kirjutatud. Samas kaigub Eesti ajakirjandus tüdimusest sellistest filmidest nagu “Juhuslik kohtumine”, “Perekond Männard”, “Laulu sõber”. Tolle aja kombe järgi jõuavad kõnekeelde väljendid “männardid”, “juhuslikud kohtumised”. Filmikriitikas hinnatakse niiviisi neid filme, mida keegi enam kinos vaadata ei taha. Publiku ootused uute filmide suhtes on kõrgele kruvitud.
Kaljo Kiisk sätib enda jaoks paika fookuse: kõige tähtsam on näha ja näidata inimest. Ja see tal ka õnnestub. Väikesel saarel sõja ootamatutes tingimustes omavahel puid ja maid jagava kahe perekonna — Lautrikivide ja Jõgelite — liikmed mängitakse suureks.
Kiisk on meenutanud, et stsenaariumi lugedes olid tal paljud osatäitjad kohe silma ees: Hugo Laur, Kaarel Karm, Katrin Välbe, Helend Peep, Rudolf Nuude, Andres Särev. Noored näitlejad leiab ta Tallinnfilmi õppestuudiost: Sirje Arbi (hiljem Tennosaar) ja Arvi Hallik. “Pahad” poisid kutsutakse sõbralikust naaberriigist, pahelisi okupante kehastavad lätlased eesotsas
Harijs Liepiņšiga.
Ideoloogia vaid foonil
Huvitav, et kõigis kolmes 1962. aastal valminud Eesti filmis võib märgata keelatud armastuse teemat, ja samas põrkuvad tegelased võõra jõu või võimuga.
Meeldiv on, et kõigis neis filmides on esiplaanil lähivõttes inimene. Ametlik ideoloogia jääb taamale. Kriitika võtab linateosed tervitustega vastu, ehkki arvustajad on komponentide hindamisel eri meelt.
1962. aasta detsembris räägitakse muutuste vajadusest Eesti kinotootmises ka Eesti NSV Kinematografistide Liidu (hilisema Eesti Kinoliidu) asutamiskongressil. Äsjaseid debüüte tervitatakse kui paremusele liikumise teetähiseid.
Kiisk valitakse uue liidu esimeheks, sellesse ametisse jääb “Jäämineku” lavastaja 25 aastaks.
“Jääminek” (1962)
- Režissöör Kaljo Kiisk (1925–2007).
- Stsenaristid Aleksandr Borštšagovski ja Aadu Hint (1910–1989).
- Helilooja Lembit Veevo (1926–2000).
- Operaator Algimantas Mockus (1931).
- Osades: Hugo Laur (1893–1977), Sirje Arbi (1943), Helend Peep (1910–2007), Kaarel Karm (1906–1979), Katrin Välbe (1904–1981), Arvi Hallik (1941), Rudolf Nuude (1909–1980), Oskar Liigand (1911–1995), Hilda Sooper (1908–1996) , Andres Särev (1902–1970), Harijs Liepiņš
(1927–1989), V. Skulme, B. Šits jt.
Sirje Tennosaar: See oli minu esimene film
“Ega ma ei uskunud, et selle osa saan,” meenutab Sirje Tennosaar. “Kui aga juba kostüüme proovima hakati, tekkis tunne, et — vist olen.”
Ta mäletab, et lisaks rõõmule puges hinge ka kartus, kas ikka saab hakkama. “See oli muidugi minu elu suur loterii, et sattusin kõrvuti mängima sääraste korüfeedega nagu Hugo Laur, Kaarel Karm, Helend Peep, Katrin Välbe, Andres Särev, Rudolf Nuude… Tänini olen selle üle uhke.”
Filmis pidi Sirje Tennosaar mängima väikese saare kaluri (Hugo Lauri) tütre osa. Stsenaarium oli tema meelest nagu tol ajal ikka — ideoloogiline.
“Aga režissöör oli suurepärane — Kaljo Kiisk, minu lemmik. Hea näitlejana oskas ta meid hästi juhendada. Rääkis vähe, aga tema ütlused olid väga täpsed. Palju oskas öelda oma miimikaga.”
Võttegrupp elas Tennosaare sõnul Tõstamaal, kust igal hommikul mööda jääd käidi kaks kilomeetrit filmimispaika. “Nagu Kaljo Kiisk on rääkinud, paranesid neil võtetel isegi Andres Särevi haiged kopsud.”
Filmigrupp oli naise sõnul haruldane. Ka Kiisk on öelnud, et hiljem pole nii suurepärast gruppi olnud.
“Vahet ei tehtud, kas tegu on näitleja või valgustajaga,” kinnitab Tennosaar.
“Jääminek” on Tennosaarel kodus olemas, aga vaadanud pole ta seda enam ammu. “Ennast filmis vaadata on muidugi alati kehv tunne. Roniks hea meelega tooli alla…”
Hiljem on Sirje Tennosaar mänginud veel filmis “Ühe katuse all” ja väikest osa Valdur Himbeki filmis “Tuli öös”.
“Abiellusin Kalmer Tennosaarega ja meil sündisid lapsed. Kaljo Kiisk tahtis mind küll veel mängima filmi “Me olime 18aastased”, aga mul polnud enam mahti. Nii see jäigi… Lõpuks tulin laste pärast isegi teatrist ära. Kui tütar Liina näitlejaks hakkas, käisin teda vaatamas. Ja siis mul küll natuke kripeldas, et oleksin võinud ikka ise ka vastu pidada,” meenutab Tennosaar.
ILMAR PALLI
