Ma katsun siin olla nii palju kui võimalik. Jüri Mõis kunagi kirjutas – ta on selline lapsemeelne inimene –, et mis inimene tahaks elada Põlvamaal. Mina mõtlesin, et tont võtku, ma mujal ei tahagi Eestis elada. Siin elaks ja talvel paar kuud kuskil Vahemere ääres. Lõuna-Portugalis me olime ükskord, kui raha oli. Tegelikult on sääl elamise hind sama.

Tegelikult – vanast peast ei taha, aga oleks olnud hää elada mõnd aega päris tõelises linnas, New Yorgis, Londonis või Berliinis. Berliin mulle hästi meeldib, Tiiale ka. Seal on palju ruumi. Pariis on palju tihedam. Berliinis on lahe.

Mida arvata neist, kes tahavad ära kolida, ei tahagi siin elada?

Mis ma ikka arvan, mu oma peres on selliseid inimesi. Kui me oleme vabad inimesed, siis on igaühel õigus minna sinna, kus ta tahab. Me teame, kuidas oli, kui ei lastud välja. Mul oli endal väljasõidukeeld. Olin 45aastane, kui esimest korda sain nii-öelda läänemaailma, mis siis tähendas Soomet.

Soome elama minna pole tahtnud?

Liiga külm on. Olen mõelnud küll sellele, miks mitte...

Me oleme ise maailma tuultele valla, räägitakse võõrtöölistest, kes kosutaks me majandust. Samas on eestlased ksenofoobsed, kinnised muu maailma suhtes. See tooks pingeid juurde?

Peaks oma venelastestki paremini aru saama ja teadma. Esimene lihtne venelane, kellega ma Tallinnas juhuslikult tudengipõlves kohtusin, oli rongis üks veidi vintis mees, kes rääkis, kuidas ta siia oli sattunud. Kuskil Ukraina piiril, kõik oli maha põlenud, süüa polnud, midagi polnud, vana mantlinäraka pärast võidi sind maha lüüa... Esimene laine olid põgenikud.

Aga kuidas me saaksime suhtumist muuta?

Oleks suur viga, kui hakataks vägisi olukorda muutma, toodaks sisse võõraid. Tuleb tegutseda tasa ja targu.