“Jäljed“ — kui rinne jookseb läbi talude, perede ja armusuhete
Kaljo Kiisa teine filmilavastus — “Jäljed” — jõudis ekraanile jaanuaris 1964, poolteist aastat pärast “Jääminekut”. Poolteist aastat on minimaalne täispika mängufilmi tootmise aeg.
Seega võib öelda, et Kiisal on õnnesärk seljas: üleüldiselt kiidetud ja juba ka auhinnatud esmalavastuse järel kohe teine tükk käsil, eks nii need anded kodus püsivad.
Uue elu ehitamine
Siiski, Tallinna Kinostuudio peatoimetaja Ants Saar oli noorele lavastajale oma romaani ideest rääkinud juba kolme aasta eest — jäljed, millesse me elurajal astume, jäljed, mida mööda läheme, jäljed, mida endast maha jätame. Ja vapustuslikult pöördelised aastad 1948–1956 Eesti maaelus. Romaan jäi Saarel kirjutamata, kuid Kaljo Kiisa innustusest sündis filmistsenaarium.
Filmi võttegrupi viis Kiisk oma sünnikohta Toila rannikul Voka mõisa ümbrusse ja Valaste joa juurde. Ehkki sündmustik, mida film kajastab, on kujutataval ajal universaalne, see võiks aset leida kus tahes. Seda enam et filmitegijate pilk keskendub inimsuhetele. Nn ideoloogilise võitluse kumin on siiski kogu aeg kuulda, laastud lendavad, ehkki metsa raiumist otseselt ei näidata.
Endised laskurkorpuse luurerühmlased kohustuvad üles ehitama uut korda, algab esimeste kolhooside rajamine. Rööpjoonena kinematograafiast — samal ajal jookseb kinodes esimene Nõukogude Eesti mängufilm “Elu tsitadellis”.
Uue ja vana rindejoon ei lähe üksnes talude vahelt, kus üks on ahtral maakamaral saanud tiba jõukamaks kui teine, vaid jookseb läbi ka perekondadest ja armusuhetest. Uue kolhoosiesimehe Heino (Mati Klooreni väga filmilikus kehastuses) kallima Valve (Ada Lundveri esimene filmiroll) vend Robert (Rein Aren) varjab end koos küla meestega metsas. Ühe klassi poisid on sõdinud nii Saksa kui ka Nõukogude poolel.
Heino isa Julius (Hugo Laur) on maa sool, külakoolitaja. Tema on õpetanud lastele, et ligimest peab armastama. Julius on õpetanud seda ka oma pojale. Loo alguses näeb veel, kuidas noor kollektiviseerija püüab raskes olukorras inimesi mõista, usaldada, julgustada, kuid mida aeg edasi, seda kalgimaks mees muutub, nii et “suure asja” pärast läheb konflikti oma kõige lähematega. Inimesest saab ametnik. Heino Raagen jääb sellesama masina rataste vahele, mida ta reipalt roolida püüab.
Sellist asja 1964. aastal kinolinal näidata oleks olnud päris julge samm. Nii et Kaljo Kiisk peab Ada Lundveriga üles võetud lõpuosa asemel filmima käigult juurde Heino Raageni pöördumise kinosaali: ”Inimesed, armastage üksteist, kuid olge valvsad.”
Toredad ajastumärgid
Kommunist ei saa eksida, kommunist ei saa vääratada, temale peab jääma viimane sõna — niisugune on Moskva Kinokomitee nõutud muudatuse sõnum.
“Jäljed” on üllatavalt küps teos niihästi stsenaariumi kui ka lavastuse seisukohalt, tegelaste suhted on mitmetasandilised, pingestatud ja liigutavad.
Pildilisest küljest pakub “Jäljed” toredaid ajastumärke tolle aja nn poeetilisest kinokunstist: altrakursist filmimine, madalad horisondid, pöörlev kaamera jms.
Filmis on palju ilusaid rolle. Stsenaarium kirjutatigi konkreetsetele näitlejatele mõeldes. Juba nimetatutele lisaks väärib esiletõstmist Jüri Järvet, kes kehastab Siberist naasnud endist metsavenda.
Väikese Toomasena näeb Tõnu Oja, kellele see oli esimene filmiroll. Neil päevil aga jõuab kinodesse Tõnu Oja suur peaosa Sulev Keeduse filmis “Kirjad inglile”.
“Jäljed” (1964)
- Režissöör Kaljo Kiisk (1925–2007).
- Stsenarist Ants Saar (1920–1989).
- Operaator Mihhail Dorovatovski (1925–1995).
- Helilooja Lembit Veevo (1926–2000).
- Kunstnik Peeter Linzbach (1902–1973).
- Osades: Mati Klooren (1938–2000), Hugo Laur (1893–1977), Kaarel Karm (1906–1979), Sirje Arbi (1943), Paul Ruubel (1913–1970), Aleksander Sats (1914–1992), Ada Lundver (1942), Rein Aren (1927–1990), Arvi Hallik (1941), Rudolf Nuude (1909–1980), Oskar Liigand (1911–1995), Helend Peep (1910–2007), Jüri Järvet (1919–1995), Einari Koppel (1925–1978), Elsa Ratassepp (1893–1972), Katrin Välbe (1904-1981) jt.
Arvi Hallik: “Jäljed” oli mu teine töö Kaljo Kiisaga
Nagu paljud tolleaegsed noored filmitähed, oli ka Arvi Hallik oma oskused hankinud Tallinnfilmi õppestuudiost.
“Ma mängisin ka Kaljo Kiisa eelmises filmis “Jääminek”, nii et koostöö temaga polnud mulle võõras,” räägib Hallik. “Jälgedes” oli tal küll suhteliselt väike osa — kõige noorem metsavend. “Näe, nimigi pole mul enam meeles.”
Kaasnäitlejate üle Hallik kurta ei saa, noore ja algaja jaoks lausa vägevad tegijad — Hugo Laur, Jüri Järvet, Rein Aren, Einari Koppel, Rudolf Nuude, Mati Klooren. “Ei mäleta küll, kes neist seal metsavend oli või kes NKVD-mees. Kaljo Kiisast on meelde jäänud, et ta oskas näitlejaga tööd teha. See oli tema suur eelis.”
Oma kõige huvitavamaks elamuseks võttepäevilt peab Hallik Valaste juga. “See asus tollal hoolega valvatud piiritsoonis, kuhu niisama lihtsalt ei pääsenud. Aga loodus nägi seal uhke välja — kuhu puud maha kukkusid, sinna nad ka jäid. Kasvasid inimesest kõrgemad sõnajalad.”
Võtete ajast meenub Hallikule veel, et omavaheline läbisaamine oli hea ning olemine oli tore. “Käisime Toila rannas päevitamas ja ujumas. Tagusime koos kohalikega võrkpalli.”
Kohe pärast filmi valmimist võeti Arvi Hallik Nõukogude armeesse, nii et kinos nägi ta seda filmi alles mõne aasta pärast.
Hiljem on Arvi Hallik mänginud veel filmis “Inimesed sõdurisinelis” ning “Metskannikestes”. Terve ülejäänud näitlejaelu on möödunud aga koduses Pärnu teatris Endla.
Selles Arvi Hallik väga kindel ei ole, kas peatselt ETV 2s näitamisele tulevat filmi “Jäljed” ta enam nii väga näha tahabki. “Ennast ekraanil vaadata pole teab mis suur elamus.”
ILMAR PALLI
ETV2 näitab vanu filme laupäeviti, kordusega pühapäeval.
