Ta aed oli nagu vihmamets keset Lõuna-Eestit. Seepärast olid ma väga üllatunud kui ta ütles mulle, et siin Uus-Meremaal ta kasvatab ainult eestimaiseid asju. Öko talu. Ilma keemiliste väetiste ja muude jamadeta. Nagu ennevanasti kasvatati.

„Siin on soodne ilm lihtsalt ja kasvatada ka taimi segamatult mis Eestis pole üldse enam levinud“
„Nagu naeris?“
„Ei naeris on hea pakkumine aga tule ma näitan sulle mõnda taime.“
„Mis naeril viga on?“
„No näe vaata seda!“
Vaatasin peenratäis pealseid ja mulla seest paistis natukene punast.
„Porgand?“
„Kus ta siis porgand on?“ naeris ta. „Pealsed ju täiesti teistmoodi.“
Tõsi. Pealsed olid laiad ja krobelise lehega, mille varred suundusid alla mulda.
„Mis see on siis?“
„Ving“
„Ving?“
„Jaa... mine lähemale kuula.“
Ajasin, end tema kombel põlvini rohu sisse ja kuulasin. Kostis sellist vaevukuuldavat kriginat. Umbes nagu mulla all oleks kamp pensionäre kes räägivad omavahel.
„Nad nagu suhtleksid üksteisega“
„Jap. Seda nad teevadki“
„Millest nad räägivad?“
„Nad ei räägi. Nad vinguvad.“
„Mille üle?“
„Keegi täpselt ei tea aga arvatavasti kõige üle, mis vähegi võimalik.“
Olin jahmunud. „Ja see on Eestimaine taim?“
„Jaa... mujal maailmas ei leidu. Vaata näiteks seal kuuri seinal. See ronitaim mis seal kasvab.“
„Nii ilus“
„See on tavaline ahastus“
„Ahastus?“
„Jaa.. väga mürgine taim. Vanarahvas kutsus Vaese Ahastuseks.“
„Vaese Ahastus? Kuidas ta mürgine on?“
„Ta kõrvetab nagu nõges aga kuppude asemel tekib meeltesegadus ja sured nälga“
„Nälga?“
„Jap. Müstiline taim. Tekitab enesetunde, et oled laostunud.“
Panin kõrvataha, et sellest taimest tuleb eemale hoida.
„ÄRA PEALE ASTU!“
Ehmudes tardusin üks jalg õhus nagu oleks miiniväljal olnud.
„Tule vaata.“
Heitsin ettevaatlikult jälle maadligi. Seal ta oligi sinise kübaraga, väikese sõrme lüli suurune seen.
„Nii ilus sinine seen“
„See on rahulolematus.“
„Nii väike.“
„Vaata, seente tähtsam osa – juured on maa all. Ja Rahulolematuse juured on üle terve aia laiali. Aegajalt pistab siin seal pea välja aga enamasti ta on nii väike, et talle astutakse peale. Üleüldse on väga harva kui Rahulolematus end näitab. Siin on võibolla kliima soodne ja vähem inimesi ka käib. Eestis tallutakse neid koguaeg.“
„On ta mürgine?“
„Ei ole otseselt. Lihtsalt kehva maitsega. Nagu sitaseen.“
„Süüa ei kõlba siis?“
„Ei. Söögi jaoks on mul eraldi aed.“
„Seal ka midagi huvitavat on?“
„Tule ma näitan.“
Kõndisime ümber maja. Astusin hoolikalt tema jälgedes, et ma uuesti mõnele Rahulolematusele peale ei astuks.
„Näe. Siin ta mul on ongi.“
Vaatasin. Seal oli väike inimese moodi, kiilanev olend, kes vaatas oma rähmaste silmadega mulle otsa.
„See ongi Kääbik?“
„Kääbik? Ei.. Kääbikud on muinasjutus.“
„Mis see on siis?“
„Söögi Eestlane.“
„Söögi Eestlane?“
„Jaa.. praegu on ta alles noortaim aga nii kahe kuu pärast võib teda juba korjata ja potti visata.“
„Kuidas ta maitseb?“
„Nagu kartul. Nagu värske kartul“
„Ahsoo...“
„Hapukoorega oi kui hea..“
Ma olin sõnatu. „Kuidas sa... nagu.. mis.. kastad teda?“
„Oi see on lihtne. Kastan, rohin, väetan.“
„Väetad?“
„Jap. Valan kord kuus sitaga üle. Uus Meremaal on väga viljakas lamba sõnnik. Väga haruldane liik.“
„Miks ta haruldane on?“
„Ta kipub ära jooksma.“
„Ära jooksma?“
„Eks ta tuleb tagasi tavaliselt... Ei suuda oma kasvupinnasest kaua eemal olla. Mul ka alguses käis naabri juures koeratoitu varastamas. Sidusin ta siis pallinööriga hernekepi külge kinni. Nüüd on ilusti paigal püsinud.“
„Räämas näoga.“
„Ah. Tsipa sitane. See on talle hea.. eks ole Vello?“
„Jah“ ütles Vello hernekepile toetudes.
„Sa panid ta nimeks Vello?“
„Ei see on nimi. Söögi Eestlane, ehk maakeeli Vello“
„Asoo..“
„Tule nüüd, ma teen sulle teed“
Ma polnud pettunud, käik sõbra aeda oli hariv nagu alati. Vaatasin veel korra Vellot. Loodus on ikka imeline.
„Mis sa vahid!?!“ ütles Vello vao vahele sülitades ja sügas end vastu hernekeppi.