Järgmisel aastal näeme taas Jõhvis
Jõhvi kontserdimaja parklasse poleks möödunudnädalase balletifestivali päevil enam parkima mahtunud isegi naksitrall Muhvi pisike auto. Tulijaid ei suutnud takistada ei reedeõhtune lumetuisk ega nädalalõpu jäide. Sügavale Ida-Virumaale peitunud Jõhvi osutus äkki nii Tartu, Pärnu kui Tallinna kultuuripubliku jaoks piisavalt lähedane olevat.
"Giselle'ist" "Uinuva kaunitarini"
Üks päästeameti mees - kui ma ei eksi, siis seesama, kes kinnitas, et nende ametkonnas enam ametiautodega isiklikke sõite ei tehta - oli punavalge operatiivmasinaga samuti Jõhvi jõudnud. Ehk ajas ta seal tööasju, mine tea...
Jõhvi balletifestivali juht ja kontserdimaja direktor Piia Tamm kinnitab, et festivali traditsiooni jätkatakse edaspidigi. Tuleva-aastased plaanid on suures osas juba paigas. Kolmas Jõhvi balletifestival kestab 11.-14. märtsini 2010 ning seal on lootust saada senisest parem ettekujutus Läti balleti tasemest.
Esimest Jõhvi balletifestivali, mis toimus aasta eest, iseloomustasid Adolphe Adami 1841. aastal loodud ballett "Giselle" ja ilus, andekas, kuulus ning skandaalne baleriin Anastassija Volotškova Peterburist. Eestikeelsele publikule polnud see nimi enne toonast Jõhvi festivali eriti tuntud, küll aga teadsid teda kõik venekeelset meediat jälginud balleti-
huvilised.
Tänavune festival tõi Peterburi Riikliku Klassikalise Teatri esituses ja Peterburi Riikliku Sümfooniaorkestri saatel lavale Pjotr Tšaikovski "Uinuva kaunitari". Printsess Aurorat ning prints Désiréd tantsisid esimesel õhtul Irina Golub ja Jevgeni Ivantšenko Peterburi Maria Teatrist, teisel õhtul Age Oks ja Toomas Edur (seni ikka veel Inglise Rahvuslikust Balletist).
Festivalil sai näha ka 9. jaanuaril Tallinnas Vene Teatris esietendunud Mai Murdmaa lavastatud draamaballetti "Surmatants" Eesti publikule jätkuvalt südamelähedase tantsija Kaie Kõrbiga.
Age Oks ja Toomas Edur jagasid soovijaile autogramme - küll fotode, küll müürilehtede peale. Huvilisi jätkus, Toomas Eduri lahke naeratus julgustas arglikumaidki ligi astuma.
Traditsiooniliselt oli festivali esimene esinemispäev balletikoolide ning -huviringide laste ja noorte päralt. Laste balletigalaks nimetatud kontserdi esinejate vanus ulatus 8-9 aastast kahekümneni välja. Arusaadavalt olid vanimad reeglina kõige meisterlikumad.
Taset oli mitmesugust. Oli neid, kes ilmselgelt eeskätt enda rõõmuks treeningus käinud, ning teisi, kelle hilisem eesmärk kaheldamatult balletilavaga seotud. Viimatimainituid võis tabada kriitiliselt nii enese kui teiste etteasteid analüüsimas, tähele panemata ei jäänud tehnilised nüansid ega näitlejameisterlikkuse määr.
Iluuisutajate treener Anna Levandi on kuuldavasti oma õpilastele kinnitanud, et neil peab olema kiskja hing ja kiskja mõtlemine, et läbi lüüa. Kiskja võib olla graatsiline ja elegantne, aga kui tema ei söö teisi, süüakse teda ennast. Tippspordi olemus olla samasugune.
Kiskjalikult graatsilised
Balletitantsijaid vaadates tikub vägisi ligi mõte, et ega see elukutse tippspordist palju erinegi. Kas peavad nemadki just kiskjalikult graatsilised olema, et püsima jääda? Sest et gasell söödaks lihtsalt ära?
Või sõltub kõik lõpptulemusena sellest, mida tantsija ise olulisimaks peab? Balletti või ennast balletis?
Nii või teisiti - laval on lilled ning naeratused, lava taga kallistused ja suudlused. Lapsed ning noored, kes sellele teele astunud, saavad aga vähehaaval selgeks nii varvaskingades tantsimise kui balletimaailma kirjutatud ning kirjutamata reeglid - või astuvad raskelt rajalt kõrvale.