Järjejutt: Esimese kangelase lugu

2. osa
Järjejutt: Esimese kangelase lugu
Vaade Rauna asulale XX sajandi alguses. ERAKOGU

Tõlkeloo lõpus tegi Küllo Arjakas üleskutse kõigile, kellel on andmeid Eesti sõltumatuse eest esimesena elu andnud läti mehe kohta. Kulus tükk aega, kuni Eesti ja Läti vabadusvõitluse mälestuse säilitajad ja Muischneekide (Muižniekside) suguvõsa allesjäänud esindajad üleskutsele vastasid. Sattusin artiklile 2011. aasta kevadel, kui otsisin oma esivanemate sugulasi – Muischneekide suguvõsa Tallinnas ning kohtusin Eesti literaadi, Maalehe toimetaja Mati Soomrega.

Tema perearhiivis on säilinud vanu fotosid, kirju, joonistusi, ajaloolisi postkaarte meie ühistelt sugulastelt – Muischneekide perekonnalt. Need materjalid on paljuski selle kirjutise dokumentaalseks ja illustratiivseks aluseks.

Selle imepärase loo eest, mis algas XIX sajandi teisel poolel Raunas, Cēsises ehk Võnnus ning Tallinnas, peab olema tänulik nüüd juba siitilmast lahkunud kahe täditütre – Helene Eylandti (sünd Muischneek, 1896–1971) ja minu vanaema Edīte Kubuliņa (sünd Ķirsons, 1900–2003) – mälestustele ning kogu XX sajandi jooksul hoolikalt hoitud Muischneekide–Eylandtite–Soomrete perekonnaarhiivile.

Just Helene Eylandt – Tallinna veinikaupmehe Johann Muischneeki (1865–1937 järel) tütar – oli viimane tunnistaja, kes kinnitas, et Eesti eest langenu ei olnud mitte tema vend, vaid onupoeg.

Johann Muischneek (1883–1918) on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule ning tema haua säilitamise eest meie päevini tuleb olla tänulik Helene mehe sugulastele Soomretele.

Seotud lood:

Läti ajaloolased appi

Paari viimase aasta uuringud ja avastused Läti ja Eesti arhiivides ning erakogudes on heitnud ligi sajand tagasi toimunud sündmustele ja neis osalenutele uut valgust. Peab ütlema, et Johann Muischneeki (Jānis Muižnieksi) biograafia uurimisega seni Lätis ei tegeldud. Eesti ajalootekstides kippus aga alates 1930. aastatest tõde tema kangelasteost jääma kontrollimata info mõjul tehtud muudatuste varju. Ka tema päritolu ja perekonna kohta levinud teated olid ebatäpsed.

Johann Muischneeki kuulumisest meie suguvõssa sain teada alles 2011. aastal oma hõimlaselt Mati Soomrelt. Avastatud dokumendid ja fotod, nagu ka minu vanaema Edīte Kubuliņa mälestused, mis ma kunagi üles kirjutasin, õhutasid mind seda nii-öelda detektiivjutustust kirja panema.

Ametilt olen ma arhitekt, töötanud pikki aastaid kultuuripärandi (eriti sakraalehitiste ja -kunsti) uurimisega. Olen tegelnud dokumentidega riigiarhiivis, rohkem küll ajaloolisi linnaplaane ja mälestussammaste dokumentatsioone uurides. Seetõttu palusin 2011. aasta suvel appi Cēsise Ajaloo- ja Kunstimuuseumi direktori Dace Tabūne ning ajaloodoktori Tālis Pumpuriņši, kes on pikka aega tegelnud Läti vabadusvõitluse ajaloo uurimisega.

Uurinud Rauna (Ronneburgi) kiriku koguduse arhiividokumente, Tallinna Linnaarhiivi materjale ning toonaseid ajalehti, õnnestus neil koos kolleegidega leida uut infot Johann Muischneeki ning tema suguvõsa kohta, mille eest olen ajaloolastele palju tänu võlgu. Neid materjale ritta seades hakkas hargnema ka see tõepoolest keeruline lugu.

Rauna koguduse 1883. aasta sünniregistrisse on (nr 260 alla) sisse kantud 9. oktoobril (u.k.j 21. oktoobril) sündinud ja 30. oktoobril (u.k.j 11. novembril) ristitud Ronneburgi (Rauna)
K. Stalluni (Kalna Stalūnase) talu sulase Peter Muischneeki (Pēteris Muižnieksi) ja tema naise Liene (sünd Bebris, ka Bebrs) poeg Jahn Muischneek (Jānis Muižnieks, ka Johann Muischneek).

Järgneb

Vaata ka Eesti Vabariigi 95. sünniaastapäevale pühendatud sündmuste programmi ning vabakava
või lisa oma sündmus kalendrisse

FOTO: REPRO

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare