Järjejutt: Esimese kangelase lugu

4. osa
Järjejutt: Esimese kangelase lugu
Õed Wilhelmine ja Marija Ersum koos Jānis Ķirsonsiga Bērzaines 1892.Foto: erakogu

Fondi eesmärk oli luua stipendium Läti Ülikooli, Kunstiakadeemia ja Konservatooriumi majanduslikes raskustes üliõpilastele, anda toetust andekatele lõpetajatele hariduse jätkamiseks teistes Läti ja välismaa haridusasutustes, asutada Läti Ülikooli teadusraamatukogu jne. Morbergi fond on praegugi suureks toeks andekatele kõrgharidust omandavatele üliõpilastele ja noortele teadlastele.

Gulbiste eraelu kohta on säilinud vähe infot. Enne II maailmasõda elas perekond Riias. Neil oli tütar Elga Marija, suved veedeti Jūrmalas, kus asus nende suvila ja hästi hooldatud aed. Olga ja Vilis Gulbis olid suured ooperimuusika austajad ning Vilis oli omandanud orelimänguoskuse juba lapsepõlves.

Gulbis oli hea kõnemees. Üks tema kuulsamaid mõtteid, mis avaldati läti tõdemuste kogumikus “Svētavots” (“Pühad allikad”), kõlab nii: “Meie töö peab viima rahva ühtsusele, nii et leiaksime tee südamest südamesse. Ainult siis kroonib meie tööd edu.” Tema tiivustavast väljendist “südamest südamesse” on saanud paljude tänapäeva meediaväljaannete ja avalike ürituste hüüdlause.

Pärast Läti okupeerimist arreteeriti Vilis Gulbis oktoobris 1940 ja küüditati Venemaale. 19. jaanuaril 1942 lasti ta Astrahani vanglas maha. Riia II Metsakalmistul asub graniidist mälestussammas, millele on kirjutatud: “Läti riigi minister 1928–1939. Vilis Gulbis... sündis ... surmati... Astrahanis. Haua asukoht teadmata.”

Seotud lood:

Olgal olid tihedad sidemed Tallinna sugulaste, Muischneekide (Muižnieksite) perega, eriti onutütar Helene Eylandtiga (sünd Muischneek). Ka minu vanavanemad Edīte ja Voldemars Kubuliņš käisid Riias Gulbistel külas.

Keegi Olga Gulbe ja seega ka Johann Muischneeki sugulastest elas nõukogude ajal siiski veel Riias. Mati Soomre mäletab, kuidas ta poisipõlves, 1950. aastate lõpul Riias kooliekskursioonil käies oli viinud onunaiselt Helene Eylandtilt kirja ja paki Riia-sugulastele. See oli olnud ilus suur maja keset Riiat, aadressi tal muidugi enam meeles ei ole.

Helene alles jäänud kirjadest võib leida Jānise ja Olga õe Albertīne Muižniece nime. Soomrete arhiivis leidub ümbrik Albertīna (Berta Muižniece-Sietinsone) Riia aadressiga. Nagu näha, pidas Helena Eylandt temaga kirjavahetust kuni surmani 1971. aastal. Arhiivis on ka ühe A. Muižnieksi – võib-olla Helene venna Aleksandri (?) – aadress USAs...

Alūksne Ķirsonsid

Meie suguvõsa vanast ajaloost ja Tallinna Muischneekidest teadsin ma seni oma vanaema Edīte Kubuliņa (sündinud Ķirsons) juttude põhjal. Vanaema sündis 1900. aastal, elas üle nii 1905. kui ka 1917. aasta revolutsiooni, kaks maailmasõda ning 22 aastat Siberis (1941–1963) ja sai enam kui saja-aastaseks. Alati naeratav, vaimult tugev naine, silmapaistev koduperenaine, aga ka tõeline daam – nii nagu selle põlvkonna arukad naised olid.

Oma 100. sünnipäeva eelõhtul ütles vanaema ajalehe Latvijas Vēstnesise korrespondendile: “Kogu elu olen tundnud, kui tugevasti mind on armastatud, ja mul on olnud väga ilus elu.” Nii võib oma saatuse kohta, mis on kulgenud läbi hävingu, küüditamise, lähedaste inimeste kaotuse, öelda ainult elutark inimene.

Edīte ema ehk minu vaarema oli Marija Ķirsons (sünd Ersum, ka Erzum, 1857–1909), kelle õde Wilhelmine (1863–1933) abiellus tulevase Tallinna kaupmehe Johann Muischneekiga (1865 Raunas – pärast 1937. aastat Nõmmel).

Järgneb

Vaata ka Eesti Vabariigi 95. sünniaastapäevale pühendatud sündmuste programmi ning vabakava või lisa oma sündmus kalendrisse

FOTO: REPRO

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare