Järjejutt: Kirjad vasekaevandusest, 12.

Katkendeid Džezkazgani vangilaagrisse saadetud mehe kirjadest ja meenutustest.

Paber lõpeb ja varsti on üldine tõusmine, siis enam kirjutada ei saa, igaüks räägib midagi. Elan nagu mesilas. /.../

Džezkazgan, 12. VII 53

/.../ Mõtted on alati kodumaal, seal, kus oli palju päikest, kuid nüüdki on seal pilvi, vihma ja tormi. Peale vihma lööb loodus tavaliselt jälle õitsele, maa hakkab käärima. Usun, et on lõppemas pilvede periood ja teinekord võib õisi leida ka sügisel.

Praegu on siin huvitav, siit viiakse järjekindlalt rahvast ära. Ungarlasi, hiinlasi, jaapanlasi ja teisi võõraid rahvusi – kodumaale? Teadmata, kuhu. Kuid usun, et kord jõuab see aeg ka meieni, kui asi leiab lahenduse ja me sõidame oma kodu poole. Usun, et teil seal on ülevaade kõigest parem kui meil siin, kuid ka siin sünnib uusi asju iga päev.

Viimasel ajal on tekkinud eriline tüdimus sellest elust, igatsus kodumaa ja omaste järele kasvab üha suuremaks. Mõned unenäod ennustavad, et peaksime peatselt kohtuma. /.../