30.11.2014, 17:36
Järjejutt: Kirjad vasekaevandusest, 13.
Katkendeid Džezkazgani vangilaagrisse saadetud mehe kirjadest ja meenutustest.
Meid kardetakse nagu tonte, viiakse tööle pikas rivis tääkide vahel, verekoerad kannul. Mõistmatuks jääb, miks siin on isegi neid, kelle kirjaoskus on niivõrd vähene, et nad ei mahuks ühegi paragrahvi alla – meie mõistes, ja nad ise ei tea, mille eest, mispärast on karistatud, aga siin nad on. See on praegu kahekümnes sajand. See on rahulik ja õnnelik elu, millest ajalehed kirjutavad. Olgu, kord laheneb kõik, ja loodame, et kogu inimkond võib elada jälle rahus ja õnnes.