Järjejutt: Teekond lapsepõlve 4.

Oleme teel küla kaugemasse nurka. Kusagile metsade taha. Ustav veohobune on vankri ees pool teed maha tammunud. Teist sama palju on veel ees. Suur loom peatub, raputab jõuliselt lakka ja kuulatab korraks kaugustest kostvat mootorimürinat.

Õnneks on mürin ohutus kauguses ja pole karta, et see heli hobuse lõhkuma ajaks. Hobune lööb ligitikkuvad parmud pikkade sabajõhvidega kahte lehte laiali ning hakkab aristokraatliku sammuga astuma. Vanaisa käis varahommikul hobuse kapju rautamas. Pehmemale pinnasele jäävad nüüd hobuseraudade jäljed. Uued ümarad aisad lõhnavad meeldivalt. Vanker nagiseb teeaukudest läbi sõites. Määritud vankrirattad pöörlevad takistusteta.

Sõidame onu Arno tallu. Olen seal ennegi käinud, see teekond on meil üsna sagedane. Ühe auto laiune külatee on ajuti sirge, kuid leidub ka kurve, tõuse ja langusi. Kuival ajal paistab tee hallikalt kruusane, kuid märjal ajal võib siin halvemal juhul ka mudasse kinni jääda. “Kuule, sa võta kopli juures pisut hoogu maha. Ma vaatan sõidu pealt, kas pullidega on koplis kõik korras,” soovib vanaisa.