Johansonid vaiksel moel maailma parandamas

Selle jõuluaja veedavad lauljad-näitlejad, vennad ja õde Johansonid koos, käivad mööda Eestit inimestele laulmas ja uut plaati näitamas. Nende jaoks on mure Eesti pärast tõsine ja tegelik asi.

Vennad ja õde näevad viimasel ajal üksteist harvem: Mart elab Kullamäel, Jaak Tallinnas, Kärt Peedul ja Ants Tartus. Tõsi, Tartust tõmbab Antsu Peedule külla – sääl on mõnus olla, on sõbrad, kellega vahel pilli mängida...

Uurin, mis ameteid nad praegu peavad. Tean, et Jaagul on neid vähemasti üheksa... Kuulu poolest olla ta neist praegu suures jaos lahti saanud. Ta on sabapidi Vanalinna Hariduskolleegiumis (VHK), justkui haigekassakaardi pärast. “Põhiliselt elan ma vagabunditegevusest. Aga ega eriti ei ela ka. Peab järgmisel aastal hakkama väga täpselt mõtlema, kuidas neid raha- ja elektronide vooge sead.”

Pakun, et ta võiks ju uuesti pedagoogiks hakata, see üks üllas amet. Selgub, et Johansonid on mõlema vanaisa poolt vähemasti kolmandat põlve pedagoogid. Isaemaisa oli tsaari ajal Mõnnastu kooli juhataja ja kooliinspektor. Emaisa ja emaema liinis oli ka koolipapasid ja koolmeistreid. Sellest tulenevalt on Jaak aeg-ajalt tunde andnud, aga ta ei tunne end piisavalt küpsena, ütleb, et on oma arengus rabe.

“Samas ma üldse ei välista, et ühel hetkel võiksin olla algklasside õpetaja. Mulle oleks hästi meeldinud, kui olnuks selline meesõpetaja koolis. Kui juba jõuad piisavasse vanusesse, et palk pole enam nii oluline, oled rahulikum ja enam ei tõmble nõnda, siis see võib tore olla.”