Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga...

Pani kärsa likku. Tõmbas londi umbe. Kaanis end täis nagu tarakan. Kas sedalaadi rahvalikud ütlused on sündinud inimlikust soovist oma pisipuudused kellegi teise kaela ajada?

Ehk on siiski alust kahelda meie neljajalgsete sõprade elukestvas karskuses ja muidu kaines ülalpidamises. Siin-seal on ju juttu olnud koertest, keda naljahambast peremees on õpetanud õlut jooma, või India külasid ründavatest elevantidest, kes käärinud puuviljade nosimisega enne sõjakust kogunud.

Kui inimene tahab midagi teada, siis läheb ja küsib. Soovitatavalt endast targema käest. Nii pidigi tuntud loomapsühholoog Aleksei Turovski mtu tundi oma elust kulutama, seletamaks lahti teemat “Alkoholismi iseärasustest loomariigi igapäevaaskeldustes”.

Nii et ikka joovad, tegin hakatust. Teadagi kes, need loomad muidugi. Ja linnud.

Algul ei taha Turovski oma usaldusaluseid reeta. Väidab, et kahejalgsete sellekohane sõnavara kuulub pigem superlatiivse toostiklassika hulka. Nagu ka üksteise sarvekandjaks tituleerimine. Mõnele mehepojale küll alandav tiitel, aga suvalisele põdrapullile üldse mitte korda minev. Pikapeale selgub siiski, et selle va kange kraami vastu tunneb huvi üsna suur hulk neljajalgseid isendeid. Loomariik olla aktiivselt huvitatud igat sorti energiakandjaist, mida emake loodus vähegi pakub.

Mõnuainete maitsmine ei ole võõras isegi kaladele. Kaval kalamees pidavat teadma, et aniisilõhn meelitab karplasi ligi. Kas siis kalal on võimalik vee all purju jääda? Seda otseselt just mitte, vastab Turovski. Kala lihtsalt tuleb aniisist vett ahmima ja osavale püüdjale on ta siis kergem saak.