Jooksuäss treenis Õllepruuli staadionil

Eesti sõjajärgsete aastate tippsprinter Uno Liiv (82) pidi Venemaal võistlustel käies peaaegu nälga surema. Hiljem sai temast insener, spordireporter, teadlane ja iseseisvuse eest võitleja.

Uno Liiv on linnapoiss, pärit Tallinnast. Kust spordivaim talle sisse läks, ei oskagi ta ise öelda. “Veel Eesti Vabariigi ajal oli isal sõber, kes mind talviti suusatama viis.”

Tema kodu oli Koidu tänaval maja number 128, niinimetatud Hendriksoni küüru lähedal. 9. märtsi pommitamise läbi läks see pikaaegne kodu põlema ja põles maani maha. “Mäletan, et alles jäid vaid riided, mis parajasti seljas olid. Teise õhurünnaku ajal olin kõhuli lumehanges.” 1944. aasta septembris, 14aastase poisikesena, ootas Uno Liiv Matsalu lahe ääres lootusega paremasse ilma pääseda. Sinna tuli ta vanaema-vanaisa talust Järvamaalt.

“Võtsin sealt jalgratta ja muudkui läksin. Mäletan, et mind ajendas selleks ajalehes Eesti Sõna ilmunud lugu Meriküla dessandist, mille juures oli foto koos lapsega tapetud emast. See pani mind mõtlema minekust. Et enam ei tahtnud siin olla.”

Aga Unol polnud varandust, pelgalt jalgratta eest ei hakanud keegi poissi üle viima.

Päris sporditegemiseks läks Uno Liivil 7. keskkoolis, mille ta ka hiljem lõpetas. “Läksime seal trenni Harri Aumere nimelise treeneri juurde. Põhiliselt treeniti sakslaste rajatud Õllepruuli spordiväljakul. See asus praeguse rahandusministeeriumi vastas, üle tee.

Kas paistis väike Uno juba varakult omasuguste seas silma erilise nobeduse poolest? “Algul absoluutselt mitte. Pigem olin ikka viimaste hulgas.”

Aga juba 1947. aastal võttis Uno koos Eesti koolinoorte kergejõustikuvõistkonnaga ette reisi Voronežisse. “Sõit kestis poolteist nädalat! Ainuüksi Leningradi sõitsime kaks ööpäeva. Seal ootasime päeva, et Moskvasse saada. Kolme päevaga saime Moskvasse. Seal saime tänu Nigul Maatsoo tutvustele magada Dünamo staadionil.

Juba järgmisel aastal ehk 1948 oli Uno Liiv omaealiste seas Eestis kindlalt esimene. Ning mitte ainult Eestis. “NSV Liidu koolinoorte meistrivõistlustel võitsin nii saja kui kahesaja meetri jooksu. Saja meetri aeg küündis juba 11,1ni.” Fantastiline areng!

Uno Liivi sportlasetee kestis 17 aastat – 1945–1962. “Vigastusteta ei saanud läbi meiegi. Esimest korda vigastasin tõsisemalt reielihast 1940. aastal Riias. Massööridena töötasid tol ajal vanad kuulsad eesti maadlejad. Mind “pehmendas” keegi Vaheri-nimeline maadleja. Küll olid tal kõvad käed! Ma lausa karjusin ta käes.”

Mida arvab veteran sellest, et enamikul eesti kergejõustiklastest on lõikus kas parajasti käes või toibutakse sellest? “Lõikus? Me ei teadnud neist midagi. Eks see ole üle oma võimete pürgimine, aga võib-olla pole ka spordimeditsiin tasemel. Puudub korralik ravi.”

Tänapäeva kergejõustikku jälgib Uno Liiv peamiselt telekast. “Staadionil pole aegagi käia. Teen pidevalt tööd. Ja kirjutan mälestusi.”