Jouko Vanhanen: Eestis on kodusem kui Soomes
Krossi on avaldatud Soomes üle 30 aasta, sellega on tal kindel koht Soome raamatuturul ja lugejate hulgas. Tema lai proosatoodang on pea tervenisti soomendatud, viimased üheksa tõlkimata novelli avaldan sügisel.
Hargla pole Soome turul olnud veel kolme aastatki. Niisiis Hargla kõrvutamine Krossiga on ebaõiglane tema suhtes. Ootame tema korralikku läbilööki ja seda, et massi seadus hakkab mõjuma – sügisel ilmub kolmas raamat. Olen aru saanud, et eriti dekkarite (detektiivilood – toim) puhul on tähtis, et lugeja saab ka eelmise raamatu kätte võtta ja ootab juba järgmist.
Kuidas te ennast säärase raske ja tänamatu töö tegijana tunnete: mis on üldse eesti kirjanduse tõlkimise tähendus praegu, kellele seda vaja on ja kas Eesti riik tolle tähtsust ka piisavalt märkab?
Minu meelest ei ole tõlkimine raske ja tänamatu töö – kui sa just endale üle jõu käivaid töid ei võta – mina ei saaks “Kalevipoega” tõlkida, või kui, siis ainult Vetemaa varianti. Eks see töö on vahel tüütav, aga enamasti siiski nauding. Ja mis muud tööd sa saad teha selili voodis!
Eesti kirjanduse tõlkimisel ei ole enam seda rolli mis nõukogude ajal – piilud raudeesriide taha! Kuigi peab möönma, et suur osa veelgi tõlgitavast kirjandusest peseb nõukogude ajast pärinevat pesu. Aga seda on vaja ka soomlastele, on tähtis teada, millest me ilma jäime.
Kumma maa elanik te õigupoolest olete, tahate olla?
Mul ei ole mingit identiteediprobleemi. Alaliselt olen Eesti elanik olnud viis aastat, ja hauaplats siin on ka juba olemas. Aga ma olen soomlane ja Soome kodanik, ja nii see jääb. Minu saatus ja huvid on olnud siiski seotud Eestiga sedavõrd, et igapäevaelus tunnen ennast kodusemalt Eestis.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii valis aastaauhinna laureaadiks ilukirjanduslik tõlke eest eesti keelest võõrkeelde Jouko Vanhaneni tõlked Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu kummitus“ ja Jaan Krossi „Tahtamaa“.
