Jõulud kodus, jõulud võõrsil
Põhjuseks võib olla pikem reis, töökohustused või õpingud välismaal. See teadmine ei tule kergelt neile, kes on harjunud rahupühi vastu võtma koduse pidulaua taga. Jõulude veetmine koos lähedastega on olnud selle püha kõige olulisem sisu läbi aegade ja jäänud ka kombestiku teisenedes teljeks, mille ümber pühadetoimingud keerlevad.
Kui meie vaarisad-vaaremad XIX sajandil rehetares jõulupühi tähistasid, ulatus oma perega koos olemine isegi üle teispoolsuse piiri. Pererahvas magas põrandale asetatud õlgedel ja jättis laua ööseks koristamata, et mugavamad asemed ja paremad palad jääksid esivanemate hingedele, keda arvati sel aasta pühalikemal ööl kodus käivat.
Mida aeg edasi, seda rohkem on neid, kel asja kodusest ringist väljapoole – teise linna, teise riiki, teise maailmajakkugi. Samas ei ole kadunud soov jõuluaega pere keskis veeta. Kes vähegi pikemaks ajaks välismaale elama kolinud, teab, kui kalliks tõusevad lennupiletite hinnad pühade ajal, mil rändurid üle maailma püüavad koju pääseda. Ehkki seesugune raskus võib olla ületamatu näiteks kokkuhoidlikule tudengile, on elu läinud siiski lihtsamaks.
Saja aasta tagused mälestused
Pea sada aastat tagasi ei tulnud teisest maailma otsast koju reisimine inimestel mõttessegi. Kui 1924. aastal Raimond Põdder suure ookeanilaeva pardal Brasiiliasse välja rändas, vältas reis üle kuu aja. Kohale jõuti vahetult enne jõulupühi, mida sel korral tuli tähistada juba hoopis uuel moel. Mindi teadmisega, et lahkumisega algab uus elu uute tavade ja viiside järgi.
1936. aastal mõtiskles ajakirjanik Alfred Tamm Välis-Eesti ühingu almanahhi jõulunumbris: “On raske, ja isegi võimatu kujutlema hakata, millistes olukordades ja kuidas võtab vastu jõulusid, elab jõuluaega iga üksik väliseestlane. Kui kodumaal jõulud mööduvad lumes, talvises karges õhus, siis nii mõnigi väliseestlane kaugel veedab nad palavas päikeselõõmas ja oludes, kus lumehärmast, jõulukuuskedest ja muust kodumaisest jõuluolustikust ei saa olla jälgegi.”
Veidrad võisid tunduda uue maa kombed. Samas numbris kirjeldab aastaid New Yorgis elanud Tamm ameerikalikke pühasid, mis võrreldes eestlaste pika jõuluajaga on imelühikesed, lõppedes juba järgmisel hommikul pärast jõulupüha. “Peamine erinevus avaldub selles, et jõulude eel juba paar nädalat käib kirjeldamatu äriline elevus. /.../ Sest kuigi ameeriklase jõulud on lühikesed, algab jõulusisseostude hooaeg äritegevuses see-eest juba mitu nädalat varem.”
Mitte alati ei ole takistused nii proosalised nagu pikk reis või kohustus tööl olla. 1921. aasta vabadussõja veteranide ajakirja “Sõjamehe kodu” jõulualbumis meenutab I. Mühlbach kaevikus veedetud jõule: “Keset koobast, raudahjukese ümber, istuvad ringis mehed, näod tõsised, tahmased, karvased... Vaikivad, nagu oleks seal väljas unustand rääkimise.
Seal tuuakse järele lõunasöök, jagatakse välja pühade lisaportsjonid. Asetatakse keset koobast varahoidja poolt kaasa toodud mõne küünlakesega ehitud jõulukuusk. Pühade õnnesoov kaugelt kodust naise, omaksete poolt, põlevad küünlad kuusekese otsas. Tundsid ise ja võisid ka lugeda meeste harilikult nii tõsiste, eluta nägudelt – käes on rahupühad! Ei maldanud keegi seda pühalikku vaikust segada...”
Sõjameeste meeles on aga kodune valgus, väikest tuba ehtiv jõulukuusk ning selle kõrval seisvad ema, naine ja väike tütreke, kel silme ees üksnes kaunid kuusepuu ehted ja kingiks saadud pasun. Jõulude tuhmunud sära, hallid üksluised päevad kannatab sõjamees ära, et kodused võiksid rahupühi pidada.
Metsavend Enno Piir meenutab aga seika, kui tal tuli veeta jõulud riidekapis. Soov lähedastega koos olla oli toonud ta sugulaste majja, kus sai puhata, saunas käia ja istuda aurava prae taha jõululaudagi, kui mitte ootamatult ukse taha ilmunud hävituspataljonlased poleks seda harrast rahu rikkunud. Kuuseke lükati ahju, metsavend varjas end aga riidekapis, kuniks kutsumata külalised lahkusid. Jõuluõhtu pidi mees vastu võtma teel uude ja turvalisemasse peidupaika. Kohale jõudes kuulis ta neist saatusekaaslastest, kelle käsi nii hästi ei käinud...*
Meenutustest kantud jõuluküla
Nendest meenutustest kantud on ka Eesti Vabaõhumuuseumi pühade-eelne jõuluküla. Muuseumi taludes hargnevad 18.–20. detsembrini lahti lood inimestest ja aegadest, mil rahutud olud, kutsuvad kaugused või perekondlik seisukord on ajanud liikvele.
Nii kuuleb lugusid sellest, kuidas maalaps linna teenistust otsima läks, ent rentnik hoopis kaugemale, Kanadasse sihib. Ka Brasiiliasse siirdus XX sajandil palju eestlasi, kuid mitte kõik neist ei pidanud troopikamaa “paradiisile” vastu.
Siberisse mindi nii omal tahtel kui sunniviisiliselt, tagasi tulemine vajas aga teinekord hoolikat kaalumist. Sõjajärgsel ajal võis korraga end ka omas kodus tunda kui võõras paigas, kui tuli äkitselt pool majapidamist sisserändajatele loovutada. Rahulikest jõulupühadest omaste keskel võisid kahjuks vaid unistada orbudekodu kasvandikud ja üksik metsavend oma pelgupaigas.
Jõulupühad ei pruugi alati olla ideaalsed, sillerdava jõulukuuse ja kenade kinkide keskel, soojas toas lookas laua taga. Jõulud on eelkõige tunne, mida saame tähistada oma südames, kui meil on keegi, kelle peale mõelda.
Olgem tänulikud, kui võime jõulusid tähistada kodus ja pere keskel, sest võib tulla hetki, mil me seda teha ei saa. Möödunud aegade meenutused hoidku meis siis helge tunne alles.
