Omal käel punkri leidmiseks tuleb minna raudteejaama, kõndida jalakäijate silla alt läbi, minna veel edasi, kuni paremale jäävad valgest silikaadist majad. See ala on juba märgistatud siltidega „Ametkondlikuks kasutamiseks“. Ühe väikse majakese taga punker ongi.

8. Eesti Laskurkorpuse komandör Lembit Pärn kirjeldas punkrit järgnevalt:

"15. jaanuaril oli korpuse luure kindlaks teinud ümberpiiratud garnisoni ülema parun von Sassi asukoha. Ta oli koos oma staabiga ühes betoonist pommivarjendis, mis asus 75 meetrit raudteejaamast ida pool. Pommivarjendi veel suuremaks kindlustamiseks olid hitlerlased pannud selle peale seitse rida raudroopaid, valanud need üle kahe meetri paksuse betoonkihiga ja puistanud sinna peale mulda. Varjendi ümber oli rajatud tulistuspunktide võrk sügavate ühenduskäikudega.

Selle tähtsa punkti vallutamiseks loodi spetsiaalne operatiivgrupp suurtükiväestaabi ohvitseri major E- Lemmingu juhtimisel. Pärast seda, kui meie suurtükid olid hävitanud punkrit katvad džotid, saatis von Sass oma parlamentääri meie juurde palvega, et haavatud vastu võetaks, mida me ka tegime.

Aga allaandmisest keeldus von Sass kategooriliselt, motiveerides oma otsust sellega, et „varsti tuleb talle abi“. Siis andsin käsu tormijooksu jätkata, kuid uue loosungiga: „Parun von Sass ja tema kaaslased kinni võtta.“

Punkri katusel süütasid 28. Sapööripataljoni võitlejad 200 kg lõhkeainet. Sellest oli vähe. Siis lõhkasid nad veel 750 kg ja katusesse tekkisid praod. Varsti teatas von Sassi adjutant, et parun on nõus end vangi andma.

Eduard von Sass poodi Velikije Luki keskväljakul pärast sõda 1946. aasta jaanuaris.

Von Sassi isa oli kuulunud Saaremaa Rüütelkonda ning enne sõda Saksamaale kolinud. Ta oli abielus eestlanna Marie Roesiga.