Julgesime näidata võimule hambaid! Nüüdki kuluks see aeg-ajalt ära...

Pühapäevahommikul 25 aastat tagasi jalutas Lagle Parek mööda Tallinna vanalinna. Kui ta mõne inimrühma lähedale seisma jäi, kostis üks ja sama: arutati Molotovi–Ribbentropi pakti üksikasju.

1987. aasta 23. augusti keskpäevaks olid vabadusvõitlejad (toonase kõnepruugi kohaselt dissidendid ehk teisitimõtlejad) kavandanud meeleavalduse, nõudmaks Molotovi–Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokollide avalikustamist ja tühistamist.

Sellest pidi saama ja saigi esimene Nõukogude režiimi vastane meeleavaldus okupeeritud Eestis.

Tiit Madisson oli suvel käinud Riias korraldatud küüditamisohvrite mälestuspäeval, Läti esimesel vabadusehõngulisel meeleavaldusel.

“Kas siis meie kehvemad oleme?” küsis Madisson naastes ning hakkas koos mõttekaaslastega MRP aastapäevaks üritust organiseerima.

Kuid loomulikult arvestasid vabadusvõitlejad ka kõige halvemaga. Küüditamisohvrite mälestamine Balti naabrite juures või ka Eestis tolleks ajaks juba hoo sisse saanud keskkonnakaitse- ja muinsuskaitseliikumised olid ikkagi mittepoliitilised aktsioonid.

Meeleavaldus MRP salaprotokollide vastu, mille olemasolugi Nõukogude võim ametlikult eitas, kujutas endast sootuks midagi muud.