Julia Bali ja Jekaterina Zonova: R-4 on parim
Selle venekeelse raadio toimetajate Julia Bali ja Jekaterina Zonovaga räägime aga eesti keeles. Mõlemad piigad kinnitavad kui ühest suust, et see on parim koht, kus töötada.
Kuidas pühad möödusid?
Julia: Pühad läksid vaikselt ja rahulikult, perega koos. Pere, see tähendab isa, ema ja abikaasat. Kinke sain ka, oi kui palju! Mida täpselt, polegi vast tähtis. Peamine on see, et need tulid lähedastelt inimestelt. Jõuluvana ise jäi seekord küll tulemata, aga loodan, et ta järgmisel aastal meie kodu ka üles leiab.
Jekaterina: Mina jäin ka kinkidega väga rahule.
Kuidas eesti keele nii ilusti selgeks olete saanud?
Jekaterina: Keele on aidanud selgeks õppida igapäevane praktika. Minul näiteks tuleb iga nädal toimetajana retsenseerida vähemalt kolme eestikeelset lehte, sealt artikleid välja valida ja neid loomulikult ka vene keelde tõlkida. Lisaks veel igapäevane eesti keeles suhtlemine.
Tahad või ei, aga niimoodi keel selgeks saabki.
Julia: Ega mul Katja jutule palju lisada ei ole. Lõpetasin, nagu temagi, Tallinna Ülikooli ajakirjanduse erialal ja nii see töö alguse sai.
Seega suhtlete iga päev vähemalt kahes keeles. Mida teie meelest tähendab see pisut ärakulutatud sõna integratsioon ehk lõimumine?
Jekaterina: Eks see ole omajagu keeruline protsess. Õieti meeldib mulle sõna “lõimumine” rohkem kui võõrsõna “integratsioon”.
On kuidagi palju meeldivama ja pehmema kõlaga. Aga iseenesest on see liikuv protsess, kus peamine sõltub inimesest endast. Kui on huvi selle vastu, mis toimub ühiskonnas, kui tõesti tahad teada, kus sa elad ja kui tahad Eestis ringi käia, siis keelevajadus avab su silmad-kõrvad iseenesest.
Julia: Mina arvan, et noorte inimeste seas, ütleme minuealiste hulgas, seda probleemi lihtsalt ei ole. Või kui, siis ehk Ida-Virumaal, kus ei ole piisavalt neid, kellega eesti keeles suhelda.
Mis te arvate, kas tuleb ka selline aeg, kus eesti ja vene noored suhtlevad omavahel inglise keeles?
Mõlemad, ühest suust: Ei tule!
Mis keeles siis?
Jekaterina: Eesti keeles.
Julia: Muidugi eesti keeles. See on ju loogiline protsess.
Kas kenale noorele neiule poleks teletöö raadiost ahvatlevam?
Julia: Ma olen televisioonis juba töötanud – “Aktuaalses kaameras”. Aga uudiste formaat ei ole mulle nii huvitav. Nii et kui Raadio 4-lt tööettepanek tuli, siis pärast väikest mõtlemist andsin nõusoleku ja ei ole seda siiani kahetsenud. Ega see just rahulik paik ei ole, aga siin on rohkem võimalusi enesearenguks. See on minu jaoks väga oluline motivaator.
Jekaterina: Minule on ka Raadio 4
just see koht, kus ma töötada tahan. Minagi olin varem venekeelses AKs, enne kui siia tulin. Põhjus seesama mis Julial. Ka mulle ei meeldi uudiste liiga kitsas formaat. Tee terve päev tööd ja sellest jõuab eetrisse napp poolteist minutit.
Siis tuli mulle meelde, et kooliajal lõin kaasa oma kooli raadios ja seal öeldi, et mul olevat kena hääl…
Tulingi ükspäev nii-öelda tänavalt ennast pakkuma ja siin ma nüüd olen. Aga peamine, mis mind siin kinni hoiab, on kollektiiv – lahe, vahva, uskumatult üksmeelne R-4 seltskond. Oleks nagu üks suur pere.
Julia: Jälle jääb üle Katjaga ainult nõustuda. Olen ka tööd teinud päris mitmes kohas, aga see kollektiiv on mu senise elu parim.
Hoolimata mõnusast töömeeleolust, ei ole eetritoimetaja elu ju lihtne. Eelkõige pikk ja väsitav. Mis kell tööpäev algas?
Julia: Kui tänasest rääkida, siis päev algas kell 3.45 hommikul. Sõitsin tööle, uurisin ajalehti, ilmateateid, monteerisin üht-teist ja kell 6 olin eetris. Kohe pärast Eesti hümni. Ja niimoodi kolmveerand kümneni. Ega siis ka kohe koju ei saa.
Mitut saadet tuleb ette valmistada, et need ikka õigeks ajaks eetrisse jõuaks. Muidugi ei pea igal hommikul kolmveerand neli ärkama, aga seda juhtub paar korda nädalas.
Jekaterina: Minugi tööpäevad on kolleegidega sarnased. Ka varajased tõusmised, aga nendest hoolimata mulle hommikuprogrammid meeldivad.
Suhtlen ju inimestega eetris. Saan neile öelda “Dobroje utro!”. Endal läheb ka tuju paremaks. Loodetavasti on kuulajatega sama lugu. Aga me teeme ju väga erinevaid saateid.
Julia: Mingit eraldi spetsialiseerumist meil tõesti ei ole.
Peame tegema saateid kõigest ja kõigile. Muidugi on meil ka näiteks eraldi muusikatoimetus, kes tõesti ainult muusikaga tegeleb, aga meie peame kõigeks valmis olema. See ongi tegelikult huvitav, mitmekesine. Nii mul siin R-4s juba kuus aastat see töö ja elu käinud on.
Jekaterina: Minul isegi pisut kauem. Sel aastal saab kümme täis.
Kuidas läinud aasta tundus?
Julia: Tore oli. Isiklikke pettumusi eriti ei olnud, töö oli rahulik ja meeldiv. Samas teab mis saavutusi ka meelde ei tule. Üldiselt jäin rahule. Ah jaa, üks hea asi oli küll – reis Mongooliasse, töölähetus. Teen sellest saateid ka, kokku tuleb neid seitse.
Mongoolia jääb meelde fantastilise looduse poolest, taevas on seal sini-sinine ja inimesed külalislahked. Elatustase seal väga mahajäänud ei ole. Õpetajatel ja arstidel on näiteks palgad kõrgemadki kui meil Eestis. Tõsi, ajakirjanike palgad on madalamad kui siin.
Jekaterina: Mina jõudsin möödunud aastal tänu raadiotööle Poolasse ja Ungarisse.
Üldse suhtun ma ellu nii-öelda üks päev korraga, leian, et igal päeval on oma pisikesed plussid ja miinused. Elu on aga võimalusi täis.
Mida siis teete, kui vaba aega üle jääb?
Jekaterina: Olen üsna suur spordifänn, olen juba aastaid tegelnud aeroobikaga, kaks-kolm korda nädalas vähemalt.
Veel meeldib kodus süüa teha, ka vähemalt kord nädalas. Siis küpsetan midagi erilist. Endale ja oma elukaaslasele. Külalistele ka, kui nad tulevad.
Julia: Vaba aega võiks muidugi rohkem olla, aga hobisid jätkub minulgi. Olen üsna staažikas laskur. Peale selle on mul veel üks ala, laskespordist üsna kaugel – kõhutants. Kevadel võib mind koos teistega ka laval näha.
Küsin lõpetuseks, mis on teie arust eesti keele kõige ilusam sõna?
Julia: Jää-äär. Fantastiline sõna.
Loodetavasti ikka nelja, mitte kahe ä-ga?
Julia: Muidugi!
Jekaterina: Minu meelest on ilusad sõnad “armastus” ja “maiasmokk”.
Soovin teile mõlemale fantastilisi jää-ääri, maiust ja armastust.
