Jürgen Rooste: Enam sisemist põlemist!
See on aeglane ilus film, müstiline veidi. Räägib ka muusiku eraelust, suhetest isaga, eriomasest töötegemise ja mõtlemise viisist – Pohjonen on erakordselt intensiivne.
Võib-olla isegi ebasoomlaslikult intensiivne, kuigi ma olen tähele pannud, et nad põlevad küll. Kuuma leegiga, aga see on peidus seespool.
Pealiskaudsus ei tee telesaadet huvitavamaks
See pani mind mõtlema Soome televisioonile üldse – sai ju selle valguses üles kasvatud, vanaisa kõrvalt teadsin juba üsna pisikesest peast, et ainsad tõelised, ausad uudised on ikka Soome teles, YLE kanaleil. Ja “Pikku Kakkonen” andis soome keelele põhja.
Mul on kahju, et tänapäeva Eesti noored enam soome keelest aru ei saa, sest meie tulevikulootus peitub mu arust ikka soomlastega ühise tuleviku rajamises.
Kirume, mis me kirume nende soomlaste sotsialismi − ja on soomlastegi ühiskonnas depressiooni, palju enesetappe, suur joomatõbi nagu meilgi −, aga inimest oskavad nad sääl veel külmemal ja pimedamal maal ikkagi hoida.
See paistab ka telest: kui inimesed kasti kutsutakse, siis saavad nad sääl üldjuhul oma asja ka ära rääkida. Meil on ikka tuli takus – justkui ei usaldataks noid “rääkivaid päid”.
Juba olemuslikult eeldatakse, et rääkiv pea on igav – nõnda on tihti “Vabariigi kodanikes” tuli takus, saatekülalised ei saa justkui oma programmigi esitada, aeg voolab näppude vahelt ära.
“Jüri Üdi klubis” on kahju, kui tark inimene stuudiosse tuleb ja siis vaid loetud minuteiks oma asjast, suurest murest või rõõmust või veendumustest rääkida saab.
Aga soomlased? Olen näinud saateid, kus näidatakse tund aega järjest kolme inimest ühes asendis istumas ja rääkimas, noh, peaaegu nagu pildiga raadio, pilt lisab teatava tundetooni, muidugi.
Kujutage ette ETV kanalil saadet, kus tund aega arutataks leina üle, kuidas sellega toime tulla, kuidas tollest raskest tumedast ainest lõpuks inimesena välja ujuda...
Kuidagi vähe on sellist süvitsiminekut-tõsidust, seda peljatakse. Tele on meil ikkagi orienteeritud kõige laiemale tarbijaskonnale.
Mis on muidugi maksumaksja raha õige kasutamine (kui rääkida nüüd ainult riiklikehst kanaleist), aga teisalt: keegi peab publikut ka kasvatama, kuskil peab olema ka intellektuaalseid väljakutseid.
Näiteks “Ajalikku ja ajatut” on aastaid tehtud rahulikus tempos ja väga sisukalt. “Mi” on üsna meeldiv vaimne kogemus, eriti koos neljapäeva hilisõhtuste muusikadokumentaalidega.
Eks neid asju ole veel: aga tegelikult ma tahaks vahel, et meis oleks enam toda soomlaslikku aeglust, oskust võtta aega.
Kas televisioon meediumina selleks muidugi üldse sobib, aga ma ütleks teletegijaile nii rahvusringhäälingus kui ka erakanaleil: ärge peljake aeglust, ärge peljake süüvimist. Intensiivsust, toda sisemist.
Aegluses ja sisemises põlemises on eriline väärikus
Kimmo Pohjonen sukeldub jääauku ja tuleb säält pärast jälle välja, ta jalutab aeglaselt-aeglaselt, erilise väärikusega üle jäävälja. Võtab maast oma akordioni ja kõnnib rahulikult kaadrist välja.
Võib arvata, et jääaugu kõrval on kuradi külm. Aga see ongi võluv: aegluses, sisemises põlemises on mingit erilist väärikust, mida kaamerate sahmides ja alati sekundeid lugedes ei saavuta.
