Jahmatav on see, et ajaloolased ei ole tahtnud oma tööd teha, et nad pelgavad tõde kirjutada. Aga keegi peab seda ju tegema, kuigi see tegevus populaarseks ei tee. Vastupidi, sõnumitoojat püütakse vaimselt lintšida.

On ju rabav, et tõendid massoonide ehk vabamüürlaste kuritegevusest on meie nina all, aga keegi ei viitsi neid üles otsida.

Enneolematud on ka andmed selle kohta, kuidas ameeriklased varastasid katsetatud ja valmis Saksa aatomipommid, et neid Jaapanile heita. Dokumente selle kohta on praegu jalaga segada — nii Saksa omasid, USAst pärinevaid kui ka kinnitavaid nõukogude materjale. Kõik filmi ei mahtunudki.

Sellist filmi maailma seisundist planeeris vene režissöör Andrei Tarkovski, nagu ta mulle 1982. aasta kevadel Roomas usalduslikult rääkis.

Ta rõhutas, et kujundliku struktuuri ja dünaamika kaudu tegelikkuse kujutamine on raskem kui mängufilmi lavastamine. Kui nüüd kevadel meie võttegrupp pärast kaheaastast pingelist tööd vaatas valminud filmi, jahmusin ka ise: teos väljendab tarkovskilikku vaimu.

Selles teoses ei esine juhuslikke kaadreid, efekte ega helisid, kõikides momentides väljendub kontseptsiooniline seos.

Miks te seda kõike uurite?

Olen sündinud Kaalude märgi all. Seepärast on mulle õiglus tohutu suure tähendusega. Jälestan valesid. Pean kõiki andmeid vaekausil kaaluma, enne kui need omaks võtan.

Need uuringud on mul võimaldanud avastada tegelikkust, mida enamik inimesi keeldub nägemast, kuigi faktid on suisa nina all.

Revolutsiooniline massoon Aleksandr Herzen on kirjutanud oma vapustavas raamatus “Teiselt kaldalt” (1850, eesti keeles 1970) põhjusest: “Rahvahulk ei taha, et teda äratatakse, ta palub, et teda jäetakse rahule, tema armetute elutingimuste ja labaste harjumuste küüsi.”

Seepärast tunnetan end tegelikkusele osutava Patagoonia šamaanina. Lõuna-Argentina patagoonlased ei suutnud mõistuslikult ega isegi mitte optiliselt näha Darwini laeva
Beagle, sest neil puudusid kogemused suurte laevadega. Šamaan aga nägi seda. Kui ta hakkas tuntud kujundite abil alust kirjeldama, sai see kõigile nähtavaks. Seni oli neil konsensustegelikkus paatide suhtes.

Enamikul inimestel puudub tegelikkusetaju meie sotsiaalsete, poliitiliste ja praktiliste asjaolude suhtes, sest nad usaldavad pimesi neid müüte, millega avalikkust päevast päeva toidetakse. Kui ma olin dokumentidest avastanud inimkonda tabanud sigaduste taga ühise nimetaja — massoonluse -, polnud mul seda enam võimalik enese teada pidada. Minu õiglustunne ei luba seda. Mulle pakub rahuldust iga inimese avastus, et meie näiva tegelikkuse varjus on võltsimatu maailm.

Kuidas peaks inimene, et mitte ära hirmuda, lähenema infole, mida te vahendate?

Üha rohkem inimesi huvitub tõeterakestest, on hakatud loobuma võimu toetavatest muinaslugudest. See arendab läbinägemisvõimet. Nõnda suudavad konsensustransis uimerdavad inimesed aegamisi tegelikkusega kohaneda.

Need, kes keelduvad seda tegemast, paiskavad räuskavalt minu suunas laimu, kujutades mind oma kannatuste juurena ja paharetina, sest ma räägin asjadest, mis ei mahu inimeste põhjalikult töödeldud teadvusesse.

Muidugi on neid, kes ütlevad, et parem on fakte mitte teada, siis on kergem elada. Aga milline on säherduse elu kasu ja kvaliteet? Säärane suhtumine toob kaasa ainult uusi kannatusi. Ja just see peaks hirmutama.

Millised on tulevikuvisioonid?

Tõde on hakanud üha suuremas ulatuses päevavalgele ilmuma. See on suur samm edasi. Varem oli üliraske tegelikkuses orienteeruda. Rõhutan ju oma filmis, et me elame illusioonide labürindis, kus kõik on näiv. Vahel on ka tunne, et olen justkui Tarkovski stalker, teejuht, kes ohtlikus valede rägastikus püüab vaatajale ja lugejale väljapääsu näidata.

Näen, et Tõe ilmsikstulek ei jäta püsima valedele toetuvat süsteemi. Seepärast tõerääkijaid võimuritele kasulike idiootide kaudu mustatakse ja mõnitataksegi, sest nad kõigutavad praegust ebaõiglast majanduslikule kurnamisele toetuvat korda.

“Hallo, Kosmos!“ 
- 2.-5. juunini toimuvad Tallinnas kinos Sõprus kosmilised kohtumised mitmete oma ala asjatundjatega. Õhtud algavad loengu või vestlusringiga ning jätkuvad temaatilise filmiga. 
- 2. juunil kl 19 — “Saladuste õhtu”. Vandenõude uurija Jüri Lina loeng ja uue suurfilmi “Täitmatu Uroboros.
Massoonide salakaval taktika” esilinastus. 
- 3. juunil kl 19 — tulevikulabor “Kuhu teadus viib?”. Teadusvisioone pakuvad Priit Ennet, Tiit Kändler, Aare Baumer, Tanel Tammet, Laur Järv. Linastub 2009.aasta dokfilm “Transtsendentaalne inimene” futuroloogi, leiutaja ja innovaatori Ray Kurtzveili võimsatest ja piire ületavatest ideedest. 
- 4. juunil kl 17 — kosmiline kohting “Aktuaalset ufomaailmas”. Nomaalsete keskkonnanähtuste uurija Igor Volke. Esitletakse režissöör Jack Shea filmi “Monitorid” (1969). 
- 5. juunil kl 17 — vaimne pühapäev “Kuhu kulged, inimene?”. Vestlusringis on Alar Tamming, Peeter Liiv, Ingvar Villido. Kalju Paldise töötuba, tarokaartide spetsialisti Katrini ennustusnurk. Režissöör Victor Salva film “Rahumeelne sõdalane” (2006). 
- Saade “Hallo, Kosmos!” on Raadio 2 eetris pühapäeviti kl 14.