Ka kolhoosnikud tegid ajalugu

 (21)

Ka kolhoosnikud tegid ajalugu
Eestist valitud delegaadid ja kongressi külalised Kremli Georgi saalis.Foto: erakogu

Veerand sajandit tagasi lõi Eesti kolhoosnike delegatsioon Moskvas esimesed praod keskuse ülemvõimu põllumajanduse juhtimisel.

Sõjajärgsetes ajalooraamatutes ja pidupäevalehtedeski ilmus vahetevahel 1940. aasta suvest pärit foto Vabaduse väljakule püstitatud tribüünist. Pilt nagu pilt ikka – rahvas lippude ja loosungitega mööda sammumas ning kõrged võimukandjad neile lehvitamas.

Ainult et kui seda pilti originaaliga hoolikalt võrrelda, selgub, et esireast on üks mees kaduma läinud. Juunipöörde järel Stalini käsul ning Ždanovi sokutamisel EKP Keskkomitee I sekretäriks upitatud Karl Säre oleks nagu õhku tõusnud ja minema lennanud – otsekui punane õhupall paraadile saadetud koolilapse pihust. Toosama Säre, kes sõja puhkedes Tallinna põranda alla jäeti ning hitlerlaste poolele üle läks.

Kellegi ustavad käed olid kääride ja liimiga osavalt ümber käinud, Säre välja lõiganud ning ülejäänud seltsimehed taas kokku kleepinud. Mõned fotokunsti nipid sealjuures mõistagi abiks. Ja polnudki inimest ega ka probleemi mitte, nagu tema suurte vuntsidega ülemus omal ajal lausus.

Lehitsedes meie lähiajaloo kohta viimastel aastatel kirjutatud mahukaid raamatuid, ka entsüklopeediaid, tundub, et needsamad tööriistad on taas sahtlipõhjast üles otsitud. Eesti ajaloo 464-leheküljelises VI osas on lähiajaloo olulisemate sündmuste reast välja jäetud see, kuidas 86 300 maainimest valisid 863 delegaati, et oma mured ja lootused ühiskonnas kuuldavaks teha.

Ajalookirjutajatel pole asja ka faktiga, et Eesti kolhoosnike III kongress lähetas 1988. aasta jaanuaris oma saadikud Moskvasse kolhoosiasjade ajamiseks iseseisvust nõudma. Nimetamisväärseks pole peetud sedagi, kuidas 17 delegaati veerand sajandit tagasi üleliidulisele IV kolhoosnike kongressile Moskva Kremlisse viisid sõnumi, mis riigi tähtsaima saali rahulolematult sumisema pani.

See oli esimene kord, kui mõni Eesti delegatsioon hakkas Moskvas ametlikult keskvõimule vastu.

Ajaloost kirjutades on autoritel loomulikult õigus oma arvamusele ja hinnangutele. Olulisi sündmusi maha vaikida ja faktidega valikuliselt manipuleerida või trükiruumi puuduse taha pugeda on aga lihtsalt ebaaus. XX sajandi kroonika IV osast saame näiteks teada, et 1988. aasta jaanuaris esietendus Vanemuises John Murrelli näidend “Mälu”, kolhoosnike kongressi pole märkimisväärseks peetud. Paraku ei ole see näide ainus omataoline ja ilmselt ei ole tegu juhuslikkusega.

Keelatu ja lubatu piiril

29. novembril 1969 kinnitasid NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu oma määrusega III üleliidulisel kolhoosnikute kongressil vastu võetud “Kolhoosi näidispõhikirja”. See oli ühtmoodi ja eranditeta kehtinud üle kogu suure riigi juba üle 18 aasta.

Ajad ja olud olid aga muutunud ning Moskvas otsustati need käsulauad uutega asendada. Ikka nii, et üks seadus Karjalast Kamtšatkani, ja kogu lugu. See oligi peapõhjus, miks võeti nõuks 1988. aastal 23.–25. märtsini kutsuda Moskvas Kremli kongresside palees kokku IV üleliiduline kolhoosnike kongress.

Kolhoosikongresse oli Eestis peetud varemgi – I toimus 1948. ja II 1969. aastal. 1988. aastal aga liikusid mõtted juba vabamalt ja julgemalt. “Kas aga see, mis sobib Turkmeeniale, peab ikka tingimata kohane olema ka Eestimaale?” küsis Emmaste kolhoosi farmibrigadir Leili Klementa oma sõnavõtus. Saverna kolhoosi esimees Pjotr (Peeter) Basistjuk ütles otsesõnu: “Igal liiduvabariigil või vähemalt majanduspiirkonnal peaks olema oma põhikiri.”

Nõnda otsustaski kongress teha Moskvas ettepaneku loobuda üleliidulisest kolhoosi näidispõhikirjast ning võtta igas liiduvabariigis vastu oma näidispõhikiri, arvestades sealseid majanduslikke, sotsiaalseid ja ajaloolisi iseärasusi.

Ehkki me rääkisime kongressil kolhoosi näidispõhikirjast, võis ridade vahelt erilise vaevata aru saada, et suures plaanis oli välja öeldud sõnum: üleliidulise seadusandluse ülimuslikkust pole Eesti meelest enam tarvis. Koos delegaatidega oli kongressil kogu toonane ENSV juhtkond. Karl Vaino ei sekkunud põllumajandusprobleemidesse kunagi üleliia, vaid usaldas täielikult keskkomitee põllumajandussekretäri Artur-Bernhard Upsit. Upsi mõistliku ja edumeelse mehena ei hakanud vinti üle keerama ja nii jõudiski meie sõnum Tallinnast muutmatul kujul Kremlisse.

Eesti delegatsiooni nimel sai sõna toonane Viru kolhoosi peaagronoom Õie Reineberg. Tark majandusjuht, suurepärane oraator ja veetlev daam. Julgelt ja selgelt andis ta NSV Liidu tähtsaimast kõnetoolist edasi Eesti III kolhoosikongressil otsustatu. Mäletan, et kõne ajal jäi saal täiesti vaikseks, kui aga jutt liiduvabariikide iseotsustamisele läks, hakkas osa delegaate rahulolematult sumisema, jalamütsutamistki oli kuulda.

Mis tahes uuenduste vastu olid põhiliselt Ukraina ja Valgevene delegaadid. Reinebergile plaksutati kõige rohkem esimestest ridadest, kus istusid välisdelegatsioonid. Presiidiumis vangutati nõutult pead. Eesti maainimeste sõnum oli kohale jõudnud.

Kongressi tagatoas

Pärast kolmepäevast tööd läks kongress laiali, uus näidispõhikiri jäigi õigusrägastikku takerdumise tõttu vastu võtmata. Nüüd algasid poliitilised mängud – küll püüti seda kinnitada NSVL Ülemnõukogu Presiidiumis, küll liidu valitsuses. Suures riigis tuli aga iga päevaga suuremaid muresid juurde ja lõpuks polnud Moskvas enam kellelgi aega ega tahtmist selle teemaga tegelda.

Tegelejad isegi olid oma ametites püsti hädas – NSV Liidu põllumajandusjuhiks sokutas Gorbatšov omakandimehe Vsevolod Murahhovski, hariduselt matemaatikaõpetaja, NLKP Keskkomitee põllumajandussekretäriks viidi üle lennundusinsener Jegor Ligatšov. Kompetents missugune!

Mihhail Gorbatšovi mahukast mälestusteraamatust “Najedine s soboi” (“Enesega silmitsi”), mis ilmus mullu sügisel, saame teada, et riigi tippjuhtkonnal oli kolhoosnike kongressil klaarida hoopis suuremaid muresid kui sõnakuulmatu Eesti delegatsiooni keskusevastane hoiak.

Peasekretär kurdab, et kongressi presiidiumiruumis oli tunda reetmise hõngu – osa poliitbüroo liikmeid oli asunud avalikult toetama nädalapäevad varem NLKP Keskkomitee ajalehes Sovetskaja Rossija ilmunud dotsent Niina Andrejeva artiklit “Ma ei saa loobuda põhimõtetest.” Seda kirjatööd on hinnatud kui perestroikavastaste jõudude neostalinistlikku manifesti ja üleskutset riik endisele kursile tagasi pöörata.

Gorbatšov mainib vastalisi poliitbüroo liikmeid lausa nimepidi – Vorotnikov, Ligatšov, Gromõko, Solomentsev, isegi Tšebrikov tahtnud juba suud paotada. Sõnasõda kujunes sedavõrd tõsiseks, et juba päev hiljem arutas asja poliitbüroo. Gorbatšovi poolehoidjad saavutasid enamuse ning Andrejeva artikkel tehti Pravdas pihuks ja põrmuks.

Kolhoosikongressi tagatoas puhkenud konflikti nimetab Gorbatšov üheks kõige ohtlikumaks hetkeks perestroika arengus.

Arvata on, et peasekretär tundis end kongressil üsna koduselt. Oli ju 16aastane käbe kolhoosnik Miška oma Privolnoje kodukülas nii kõva kombainer olnud, et 1947. aastal Tööpunalipu ordenigi rinda saanud. See andis talle tollaste seaduste järgi õiguse eksamiteta astuda Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda. Sinna oli tavaliselt ligi 35 soovijat kohale, ja pole tõenäoline, et ta konkursiga vastu võetud kuldpeade hulka oleks mahtunud.

Terane Anton

Maalehe erikorrespondendina oli kolhoosnike kongressil unustamatu Olev Anton. Temal jätkus silma ka selliste asjade nägemiseks, mida teised tähelegi ei pannud.

Olev Anton märkas kaht kuulsat naiskolhoosiesimeest, kummalgi oma nelja-viie kilo jagu kõikvõimalikke ordeneid, medaleid ja muud kulda-karda rinnas.

Olev tormas neile järele, ise öeldes: “Oota, ma lähen ja uurin pisut seda värki.”

Pärast õhtul oli ta lausa vaimustuses: kuulsad delegaadid olid lasknud endale valmistada sellised erilised ärakäivad sametist maniskid, mis pandi siidnööriga kaela ja selja tagant sõlme ning mille külge kogu see au ja kuulsus oli nõelte ja kruvidega kinnitatud.

Kui kleiti vahetada tuli, polnud vaja aega raisata – manisk kaela ja nööridega kinni.

Leiba ja tsirkust

Kongress tervikuna oli lavastatud aastakümneid toiminud malli järgi. Eesti delegatsioon lõi sellesse esimesed mõrad. Oli asjalikke sõnavõtte tööst ja vaevast, et leib ikka laual oleks, ent kiidulaulud ja tuntud tõdede ülekorrutamine võtsid aega. Kongress jäi ajakavast mitme tunni jagu maha. Meie delegatsioon näitas jutulaada kuulamisel ilmselgeid tüdimuse tundemärke. Enne istungi lõppu lahkusime saalist.

Järgmisel hommikul päris NLKP Keskkomitee põllumajandusosakonna Baltikumi ja Valgevene sektori juhataja Mihhail Hozjainov Artur-Bernhard Upsilt aru: mis demonstratiivset lahkumist eestlased endale lubavad? Upsi seletas, et meie delegaatidele olid eraldatud piletid Nikulini tsirkuse õhtusele etendusele…



DELEGAADID

Eestit esindasid Moskvas

Jüri Ehasalu, Rein Eiche,
Leili Enkvist, Boris Gavronski,
Anna Holdblom, Leili Klementa, Villu Kottisse, Oskar Käis, Endel Lieberg, Sirje Liivassaar, Niina Org, Enno Puks, Õie Reineberg, Viktor Samorokov, Helmar Valper, Helin Veetõusme, Helmuth Velviste.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare