Kaaperdatud lennuk maandus Tallinnas
Kuidas olukord tegelikult lahenes, seda meenutab Tallinna lennujaama lennundusjulgestuse peainspektor Illar Vaks, kes toona käis isiklikult kaaperdajaga läbirääkimisi pidamas.
***
Illar Vaks, miks Tjumenist Peterburi teel olnud lennuk 20. veebruaril just Tallinnas maandus?
Ka selle kaaperdaja eesmärk oli pääseda Rootsi. Aga toona käisid lennud Nõukogude Liidu piires siseriiklike reeglite järg. Kogu raadioside oli vene keeles. Rahvusvaheliste lendude puhul kehtivad rahvusvahelised reeglid, s.h. ingliskeelne dokumentatsioon ja raadioside.
Too lend oli siseriiklik ning meeskond polnud oma professionaalse ettevalmistuse tõttu võimeline Rootsi lendama. Sellepärast palutigi Tallinnas vahemaandumist.
Millal Tallinn sellest teada sai, et tuleb kaaperdatud lennuk vastu võtta?
Ma eeldan, et lennujuhid suhtlesid omavahel ning teade anti edasi vast 40 minutit enne maandumist.
Olite tol päeval tööl. Mis on neist sündmustest kõige eredamalt meelde jäänud?
Mäletan, et kohale tormas ilmselgelt pohmelli tunnustega eriüksuse polkovnik. Tuli ja nõudis: “Kus on lennuk, ma kohe lähen ja lahendan asja ära.”
Võtsin asja rahulikult, ütlesin, et ega ta siin midagi lahendama küll ei hakka, pigem mingu ja magagu end välja. Sellist ei olnud võimalik lennuki lähedalegi lasta.
Meie ülesanne oli uurida välja, kes on kaaperdaja, mis on tema eesmärk, kui palju neid lennukis võib olla. Selleks on omad tehnikad, kuidas neid asju uurida.
Kõigepealt võeti valitsuse esindaja tasemel ühendust Soomega, kuid Soome polnud nõus lennukit oma territooriumil vastu võtma. Rootsi oli nõus. Läbirääkimised võtsid tükk aega.
Lennukisse kaaperdajaga läbirääkimisi pidama läksin ma ise. Tegu oli relvastatud kaapedajaga.Tal oli kaks käsigranaati. Venelased kutsusid neid limonkadeks (sõnast sidrun). Mehel oli kummaski käes üks granaat, kusjuures kaitseriiv oli mõlemal maas.
Oli informatsioon, et mehel pole rohkem kaaslasi kui abikaasa ja kuuekuune laps. Sellest sai järeldada, et enesetaputerroristiga tegu ei ole. Ta ei kavatse tappa oma naist ja last.
See teadmine andis läbirääkimiste pidamiseks mänguruumi.
Mul õnnestus talle selgeks teha, et Rootsiga läbirääkimised ei käi nii lihtsalt. Kui ta tahab Rootsi jõuda, siis teeme kõik selleks, et sa sinna saaks, kuid kõik võtab aega. Pakkusin, et andku üks granaat mulle, sest ta käed ei pruugi nii kaua vastu pidada.
Õpetasin, kuidas seda teha. Saingi ühe granaadi enda kätte.
Selle operatsiooni käigus õnnestus ka osa reisijaid Tallinnas lennukist välja toimetada. Keegi õnneks kannatada ei saanud.
Kuidas lend Rootsi jätkus?
Et lennuk saaks jätkata lendu Rootsi, andsin meie tüürimehe kaasa, kes oli rahvusvaheliseks lennuks ettevalmistuse saanud. Mäletan, et küsisin meie meeste käest, kes on nõus. Sai öeldud, et tegu on riskiga. Üks mu tüürimeestest oli nõus, kui talle pärast seda lendu antakse Eesti kodakondsus. Lubasin selle eest seista.
Pärast lennuk lendas koos meie tüürimehega Peterburi ning seal tekkis probleem. Lennuväljal olid KGB mehed vastas, kes hakkasid kogu meeskonda süüdistama, et küllap oldi kaaperdajaga pundis. Mul oli tükk tegemist, et oma mees tagasi saada. Õnnestus tänu sellele, et mu lennukooli grupivend oli sel ajal Peterburis Pulkovo lennuvälja pealik. Pöördusin tema poole, et aidaku mu tüürimees hädast välja. Aitas ka.
Järgmisel, 1994. aastal oli veel üks juhtum, kus samuti kaaperdaja tahtis edasi Rootsi lennata. Aga siis võtsime lennuki vastu ja lahendasime siin olukorra ära. Meie jõustruktuurid olid siis juba võimekad.
Rahvusvaheliste reeglite järgi on nii, et kaaperdajate üle peetakse kohut kas selles riigis, kus ta kinni võeti või kust lendu alustati. Toona Venemaa nõudis kaaperdaja välja ning Eesti, arvestades asjaolu, et pidasime just läbirääkimisi Venemaaga vägede väljaviimise asjus, andsime kaaperdaja Venemaale välja. Hiljem kuulsin, et mees oli end vangikongis üles poonud.
Kas Eestis on ka ohvritega lõppenud juhtumeid olnud?
Kui meenutada, siis Eestiga seotud lennukikaaperdamise juhtumeid on olnud 1954. aastast 1994. aastani kokku kaheksa. Oli lihtsalt selline aeg, taheti kinnisest ühiskonnast vabasse maailma pääseda. Ja kaaperdajate peamine sihtkoht oli Rootsi.
1954. ja 1969. aastal toimus lennuki pardal paugutamine. Ühel juhul hukkus pardamehhaanik, keda tulistati. 1969. aastal sai radist haavata.
Maailma muutis totaalselt 11. september 2001. See, mis juhtus New Yorgis, oli märk, et lennukeid kasutatakse kui relvi, kui tiibrakette, millega üritatatakse anda väga tugevat sõnumit, mitte ei avaldata soovi lennata punktist A punkti B.
Pärast 11. septembrit võeti Euroopa Liidus vastu väga range turvalisuse tagamise regulatsioon. Reisijatele võib tunduda, et nende vabadusi lennujaamades piiratakse, kuid tegelikult on eesmärk inimesi kaitsta võimaliku terrori eest.
Tänapäeval on selline oht tänu rakendatud meetmetele ja uutele tehnoloogiatele viidud minimaalseks.
